Millaski leidsin, et septembri lõpus toimub kodulinnas Haarlemis jooksuüritus, kus ka 10km distants sees. Mõeldud-mõeldud, et oleks motivatsiooni regulaarselt jooksmas käia, paningi end kirja.
Trenni tegin jätkuvalt 2-3 korda nädalas, rohkem küll kaks, aeg-ajalt kolm. Ja distantsi sai tõstetud 5-le, siis 6-le ja lõpuks 7-le kilomeetrile. Poolteist nädalat enne "võistlust" sai korra ka 10 joostud.
Eesmärk oli tunniga ära joosta. Sest noh, viimati jooksin ma 10-st distantsi vist 2008. aastal ja siis ma sest tunniga jagu ei saanud.
Tegelikult näitas juba "proovijooks" oma 56 minutiga, et see on tehtav.
25. september oli siis see päev, mil start ootas. Nats hirmutav oli, sest kogu distants tuli joosta "kõval" maal (ei tea, kas põlved peavad vastu?) ja päikse käes (jah, mulle ei sobi mitte see päikse käes töllerdamine, ma kuumenen üle). Ühesõnaga, ei olnud lihtne see jooks. Iga kord kui natukesekski varju sain, olin õnnelik. Joogikohtades viskasin kah vett kaela ja pähe, et keha natukenegi jahutada. 6km-l tundsin, et alustatud tempot ei jaksa hoida ja lasin tiba alla, sest pilti ei tahtnud päris taskusse panna. 7-l tõstsin tiba jälle.
Kui ma tavaliselt jõuan ikka viimased 800m veel pingutada, siis eila olin lõpuks läbi kui läti raha ja lihtsalt püüdsin rütmi hoida.
Lõpetuseks ametlik aeg 55:01, 489. koht (1082 lõpetaja hulgas), naiste arvestuses 85. koht (380-st), pole tegelikult üldse paha. Keskmine km aeg 5:30. Siin ka vastus osaliselt sellele, miks nii raske tundus. Ma lihtsalt polegi nii kiiresti varem vudinud :)
Võib rahule jääda!
