esmaspäev, juuni 24, 2013

Jaanid... eee... mitte millegi moodi

Juba vanad hollandlased (ega ka belglased) ei osanud jaanidest ega midsummerist suurt midagi arvata. Ei arva need rahvad ka tänapäeval sellest suurepärasest suveüritusest mitte kui mõmmigi.
Kuigi mul oli vahepeal meeletu kihk ikka Eestisse lennata, siis igalt poolt vastu vaatavad piletihinnad matsid selle mõtte kiirelt maha.
Niisiis tuli alternatiivseid tegevusi otsida. Viimast ei tulnud teha eriti kaua, sest mul meenus, et üks mu kohalik langevarjusõbranna oli kuu aega tagasi rääkinud midagi Beneluxi svuubivõistlusest. See sattuski nüüd just möödunud nädalavahetusele jääma. Noh, kuna mul midagi targemat pähe ei tulnud, pakkisin telgi ja magamiskoti koos tavalise teki ja padjaga autosse ja udjasin reede pealelõunal Zwartbergi poole.
Ütleme nii, et tegu oli ilmselt maailma kõige safe-ma üritusega üldse. Seda põhjusel, et võistlushüppeid tehti täpselt 0! Ilmataats jagas ainult pilvi-pilvi-pilvi ja üha tugevnevat tuult-tuult-tuult.
Niisiis loeti üritus laupäeva pealelõunal, kui ilmaprognoos aina kehvemaks ja kehvemaks muutus, katkestatuks.
Laupäeva õhtul toimus grillimine või õigemini grillitud kraami tarbimine, sest esimese poolega tegeles miski puhvet nimega Marianne. Kui kõhud täis pugitud siirdus pool seltskonda kodu poole ja teine pool miskisse Itaalia puhvetisse.
Itaalia puhveti baarman nägi välja täpselt nagu Tony (kuigi hilisemate tundide käigus tuli välja, et tegu oli hoopis Florenciga vms). Me hüüdsime teda Tony'ks edasi. Muude tegevuste käigus tegime ka tissipilti ja tuli tõdeda, et iirlased on jätkuvalt väga amazed põhjarahva paljalt saunaskäigu traditsioonist. Jah, pilti me paljalt siiski ei teinud ja ka sauna polnud kuskilt käepärast võtta. Küll aga lõppes me õhtu väikese seltskonnaga miski tüübi rendiautos pidu pidades. Seda polegi vist varem teinud.
Langevarjuritega öbisemine on ikka üle prahi tegevus.

Siin siis mainitet tissipilt:

Ja siin ka ürituse kokkuvõttev video:

Hõissa jaani teilegi!


esmaspäev, juuni 10, 2013

Hooaeg avatud

Millaski kevadel sai räägitud, et tuleb perekond NATO-le külla minna. Eesmärgiga sõpru näha ja hüpata.
Mõeldud-mõeldud ning äsja lõppenud nädalavahetusel see teoks saigi.
Reede õhtul käisime surevate laste soovide täitmise eesmärgil jooksmas (kl 11 õhtul!) ja muidu söömas-joomas. Blackhawk-i nägin ka. On teine oluliselt suurem võrreldes mälupildiga, mille filmimaailm minu aju sisse oli tekitanud.
Eniveis. Laupäeva hommikul seadsime siis oma sammud Maubeuge'i poole. Kohale jõudes ootas meid päike, kaunis lennuväli, hunnik langevarjureid ning Grand Caravan ja Porter.
Tuleb tunnistada, et seekord olin hooaja avahüppe eel oluliselt rahulikum kui eelmisel aastal. Kuigi paus oli isegi vist tiba pikem.
Hüpped olid sellised tiba kobamised, aga toredad ja üsna tsillilt lennatud. Kohukese osakonda võib kirjutada lahtise visiiriga hüppe (jajaaaa, ma polnud ju varem fullface kiivriga hüpanud), mil mu naeratuse viis vettinud silmad ja pahupidi löövad silmalaud. Ei julenud seda visiiri näppida ka, kartsin, et äkki on minema lennanud. Kõhuli keerates enne träkkimist lõin teise ikka kinni. Ning samasse osakonda kuulub ka maandumisel jalgadele liigne keskendumine, mille tõttu varju korralik fleer kuidagi tahaplaanile vajus. Ei, midagi ei juhtunud, ainult sprintima pidi tiba.
Aga üldiselt mulle meeldib ikka inimesi vabalangemises näha. Mul vist oli enamuse ajast suu kõrvuni. Hea on kohe olla :)

Siinkohal tahakski veelkord head seltskonda toreda nädalavahetuse eest tänada!