Lennud oli suures osas täitsa ok. SAS stjuuardesside vanus ületas tavapärase keskmise, aga vähemalt naeratasid kogu aeg ja pöörasid tähelepanu. Inglise keelt eriti rääkima ei kippunud, aga mahla-tee-kohvi tasemel said hakkama.
Mõte oli üritada esimesel pikal lennul võimalikult palju magada ja teisel üleval tiksuda. Noh, et ajavahe kuidagi normaalsem tunduks.
Läks muidugi risti vastupidi. Bioloogilise kella tiksumine tundub on ikka tugevam, kui minu mõttevõime. Ei häirinud ka see, et NYCSt SFi poole lennates möödus esimene tund rappudes. Raputas hullemini kui AN2 õhku tõustes. Aga uni ei küsinud ja jäin miski hetk magama.
Praegu on reede hommik ja kõik magavad. Ma enam ei jaksa, pea läheb paksuks muidu ära ja minu mõtlemisvõime võib siis läheneda nullile.
Täna on plaan linna peal ringi kakerdada ja sellega lähemat tutvust teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar