pühapäev, aprill 25, 2010

Hooaeg avatud

Hüppehooaeg loomulikult!
Kaks FF hüpet. Sitfly. Esimene hüpe oli selline kobamine. Alul vajusin selili, aga hää oli aru saada, kus vead ja nii lükkasin end ikka ilusti istuli, vaatasin, et jalad ei oleks enda all ja sättisin käed paika. Ilus oli lennata ja nii jälgisin, mida minust enne hüpanu korda saatis :) Hooaja avahüpe päädis sellega, et olles viimasena lennukist väljunud, ei jõudnud ma tagasi lennuväljale. Maandusin küll suht lähedale ja jõudsin ka lehmi täis karjamaast enne finaali kenasti üle lennata. Hüppelt tulles oli ilmselt nägu umbes sama naerul, kui peale esimest kõrget hüpet.
Teisele hüppele läksime Matiga koos. No mina ei tea, nii kui kellegiga koos hüppan, hakkan kohe jube kiiresti maa poole kruiisima. Keskmine kiirus 264 pole just parim või mis? Hea külje pealt aga see, et me ei vajunud laiali ja olime ilusti lähestikku. Hoolimata kõrguse vahest.
Jaa no tuleb mainida, et Sabre 2 on üks ütlemata ok vari lendamiseks :)
Siinkohal tänan Hennyt, kes võttis vaevaks sel kiirel päeval (üle 30 tõusu ja kaks lennukit käis non-stop üles-alla) VVH vastu võtta ja mulle küsimata varju orgunnis, et ma ei peaks maas passima. Viin talle järgmine kord Vana Tallinnat (jah, hollandlastele maitseb see jook)!

Lilleparaad

Esineb Fellows Bigband

kolmapäev, aprill 21, 2010

Tuul on siin maal võimatu

No kas just võimatu, aga palju ja igal pool on teda siiski. Eriti nendes kohtades, kuhu päikselise ilmaga normaalne inimene minna tahab. Näiteks oli palju tuult pühapäeval Zandvoorti rannas.
Jah, ja tuul ei hooli ka sellest, et ilmamõõtur interneeduses ütles tolle tugevuseks ainult 2 m/s. Rohkem oli. Oluliselt. Nii palju rohkem, et mul on nüüd nohu ja kurk punane, kuigi ma olin omaarust piisavalt soojalt riides ja puha.
Ja jooksma kah ei pääse seepärast. Näh!

esmaspäev, aprill 19, 2010

neljapäev, aprill 08, 2010

Hamstri aasta...

... on mul see aasta :)

kolmapäev, aprill 07, 2010

Moskva ja tuuletunnel

Minnes sai 48 tunni sees ca tundi magada ja seda ka erinevatel aegadel ca 2 tunni kaupa. Tunnelis lendamise hetkeks olingi oma 40 tundi üleval olnud ja noh, tuleb tunnistada, et ega vaim värske küll ei olnud. Füüsis kah mitte, aga see on niikuinii suht nõrk koht hetkel.
Aga lendasime-lendasime-lendasime ja asjad hakkasid välja tulema. Spetsiaalteade Tuukrile: suutsin tunnelis hellasti kontakti võtta (kõhuli siis). Eks muidu päris õhus ole see värk tiba teistmoodi, aga loodetavasti olen ma nüüd ikka osavam ses osakonnas.
Selili osakonnas olid kah sellised arengud, et koha peal kõrgust kaotamata suudan transitioneid kõhuli-selili teha ja mööda tunnelit coachi taga ajada ning samuti väga easysti kontakti võtta.
Ainus asi mida mina ei taipa, on see, et kuidas moodi mul parema käega on igast asendist võimalik kontakti võtta, aga vasak käsi on nagu ühte asendisse liimitud ja ei miskit.
Tegelikult aga oli asjast ikka väga palju kasu. Ma sain oma keha kontrollimise ikka enam-vähem käppa :)
Muidu oli lahedaid juhtumisi ka. Nt kui ma vahepeal coachile sülle kargasin ja kui Väints coachile jalaga "munadesse" andis ning Mati coachile jalaga virutas. Ja muidugi meeldis meestele üllatavalt palju coachi kallistada :P

Note to self: kui tahad Moskvas klubbi minna, siis tuleb ikka peen riietus, kontsade ja kleidi näol, ühes võtta!