Jooga värki

Ma pole teab, mis suur jooga fänn, aga see 10-minuti rutiin on päris hea peale trenni venitamiseks.
On teine parajalt tempokas.
Hommikuseks virgutusvõimlemiseks kärab ka päris hästi.




Ja noh, hea, kui see on kuhugi salvestatud, nii et selle kiirelt üles leian :)

***

Mu viimase aja treenimisprogramm on suht-koht olematu. Pole nagu seda mojot ega motivatsiooni, mis enda tagumikku liigutama ajaks.

Ma olen küll kord-kaks, ok pigem kord, nädalas jooksmas käinud, aga see on ka kõik.

Paar nädalat tagasi potsatas aga tööl olles postkasti meil, et töökoha jõusaalis on tulekul Basics of gym kursus. Peale kiiret jah-ei kaalumist, otsustasin end kirja panna. Noh, mitte et ma just ei teaks, mida nende hantlite ja kangidega peale hakata, pigem just et oleks miski ora, mis seda va tagumikku liigutama ajaks,

Eile oligi esimene kord. Kui algselt öeldi grupi suuruseks olevat 8 inimest, siis lõpuks oli vist meid 10-11 seal. Kohale oli tulnud igasugu tegelasi alates tagasihoidlikust IT-poisist kuni marketingi provvani välja. Õnneks mitte kellelgi, va treeneril, miskit erilist vormi ei paistnud olevat. Nii tundsin minagi end +4kg kaaluga suht koduselt seal. Mitte, et ma nende +4kg üle nüüd teab mis uhke või õnnelik oleks.

Aga noh, tagasi programmi juurde. Eila siis tehti puust ja punasest selgeks, kuidas on õige igatsugu kükke teha ja rinnalt kangiga taeva poole vehkida. Ma olen oma füsioteraapia perioodi jooksul neid kükke teinud niiiii palju. Aga füsioteraapiast on vaat et aasta nüüd möödas. 

Tuleb tunnistada, et polnud miskit rasket. Erilisi raskusi kangile peale ei pannud ning kükid läksid siuh ja siuh.

Aga vot täna. Mitte miski pole siuh-siuh. Mu kann on kange nagu külmetunud pardil. Nüüd "kulgengi" nagu miski lastud vares siin ohvissis ringi, Õnneks tundus marketingi provval sama probleem olevat, nii et ma pole päris üksi. Peab vist kodus ikka selle va harjutuspalli täis pumpama ja rohkem rõhku oma lihaste treenimisele panema.

Kui vaid see mojo tee mu juurde üles leiaks.

Järgmine neljapäev jälle.

***

Reedel tehti põlvele igasugu kiirus-, jõu-, vastupidamis- ja liikuvusteste.

Numbreid nägin juba kohe. Mõned olid head ja mõned mitte nii head.

Täna seletati siis pikemalt. Midagi toolilt rõõmust püstikargama panevat polnud. Pigem vastupidi. Kui kiirus ja jõud on ok võrreldes vasaku jalaga, siis vastupidavus ja liikuvus on kaugel sellest. Istun siin nagu hunnik õnnetust ja teagi, mis peale hakata.

Ühesõnaga, kui hüpata, langevarjutada (st korralikult maanduda) ja pikemat maad joosta tahta, siis peaks laskma teise opi ka teha. Eesmine ristside on lihtsalt nii veninud :S

Teine op tähendab aga 9 kuud ei mingit hüppamist-kargamist, rääkimata jooksmisest. Mitte midagi, mis mõistuse vähegi kodus hoiaks või paika tagasi loksutaks, teha ei või. 

Ma saan ka sellest aru, et pikas perspektiivis on see kasulik ja bla-bla-bla.. aga... oehhh! Ma olen sel aastal enam-vähem 9 kuud juba niigi vigane olnud ja... Ma kohe tunnen, kuidas mu stressi-level kõrgustesse tõuseb! Ma ei oskagi muud teha kui ohata praegu.

***

Uskumatu, kui palju on ikka inimese peas kinni.
Eile. Füsios.
Mu füsioterapeut ütleb mulle, et nüüd hakkame hüppama ja näitab harjutust ette. Ma küll ise ennast ei näinud, aga ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk ja peas vasardas mõte, et mu terapeut on lihtsalt lolliks läinud.
Mina ja hüppama, nüüd ja praegu? Lollakas!
Hirm oli.
Ja kui siis hakkasin arglikult hüppama, siis polnud valu ega midagi. Jalga tuli lihtsalt kontrollida ja kõik oli ok.

Olgu öeldud, et päris kaugust ma ikka hetkel ei hüppa. Veel. Pigem oli tegu kohapeal kerge põrkamisega :) Aga rõõmu tulebki tunda ka väikeste saavutuste üle!

I'm baaaack!

Kolmapäeval teatas mulle arst, et temal mulle mingeid piiranguid seada ei ole. Kõik on lubatud. Tuleb ainult oma põlve usaldada!
Nii et jooks, langevarjuhüpped... kõik on lubatud!
Täna tegingi esimese argliku katse jookusrajal (loe: linnavahel). Tuleb tunnistada, et põlv ei andnud kordagi selle 4,5km jooksul tunda. Hoolimata sellest, et tempo oli siga aeglane, tahtis hoopis süda seest välja karata. Vat mis kaks kuud pausi tähendab.
Kui nüüd põlv tuuletunneli järgmine nädal kenasti ära kannatab, siis ei hoia mind küll miski enam taevast eemal :P

Juhuu!

Kevad on käes!

Lõpuks ometi :P
Kohe nii käes on, et käisin pühapäeval lausa rannas seda imet oma silmaga kaemas. Paljaks päris ei kiskunud ennast, aga tennised ja sokid kraapisin küll jalast. Ühe õlle libistasin ka.
Randa minnes aga tabas mind tohutu jooksuigatsus. Kõik mu jooksurajad jäid teele või siis napilt kõrvale ja no kihk on ikka suur.
Jätkuks nüüd seda kannatust mitte liiga vara rajale ronida ja põlvele liiga teha :P

Eile õhtul käisin kõndimas. 30 minutit. Põlv andis ainult tiba tunda. Täna lähen proovin koormuseta crosstrainerit. Kui ei kannata, siis vehin nats hantlitega. Vaja ju kätele ka trenni teha :) Muidu muutuvad teised tunnelis kiirelt makaroniks. Hahahaaa!

Miks ma jooksen?

"But while as children, and even adolescents, we can respond to this natural urge to run and break into a trot whenever the feeling takes us, as adults it's not the done thing to just start running at any moment, without any reason. So we formalise it. We become runners. We buy running kit. We set out our carrots (our targets), we download iPhone apps, we get people to sponsor us (so there's no backing out), and once everything is set up, finally we can run." /Adharanand Finn, The Guardian/

Mu käest on ikka aeg-ajalt küsitud, et miks ma (nii palju) jooksen? Olgu kohe ära öeldud, et tegelikkuses ma ikka nii väga palju ei jookse, samas ega see küsimuse olemust ei muuda, eks. 

Olid ajad, kus jooks oli üks osa mu suusatreeningutest. Ühel hetkel muutus aga jooksmine hästi vastumeelseks. Ilmselt seetõttu, et õpetaja mind miskisugustele krossivõistlustele kogu aeg saatis. Mulle aga absoluutselt ei istunud 20-kesi väiksel metsarajal oma koha eest võidelda. (Ma vist olen seda varem maininud ka?!)

Paar aastat tagasi aga võtsin end kokku ja hakkasin jälle jooksma. Vaikselt, tasa ja targu. Eks need perioodid käivad praegu ka üles-alla ja ma teen seda enamasti ikka tunde järgi. Kui tekib tunne, et tuleb minna, siis lähengi. 

Aga miks ma siis ikka lähen? Jah, mul on omad sportlikud eesmärgid: joosta kiiremini ja pikemaid distantse, aga see pole ainus põhjus. Ma olen täiesti veendunud, et vastab tõele väide: jooksmine vabastab õnnehormoone! Jooksmine on mulle minu-aeg. Mu aju lülitab kõik argipäevase välja ja nii ma kas kuulangi linnulaulu, linnaliiklust või kõrvaklappidest tulevat muusikat. Ma kuulan seda, mis mu igapäevatoimingute käigus rohkem taustamüraks kvalifitseerub!

Peale jooksmist on mu sisemine rahu tasakaalustunud ja enesetunne super. Kõik päeva(de) jooksul kogunenud "paha" on justkui maha raputatud. Võin vast öelda, et jooksmine on mu teraapia saavutamaks rahu enda sees. Ja sellepärast ma jooksengi :)

Väikesed asjad, mis teevad rõõmu...

rahulolu... peale head treeningut! Mmmmõnus!

Maikuu on tervisekuu

Nüüd on selline generaalplaan, et maikuu on tervisekuu. See tähendab, et vähem alkoholi, rohkem vett ja trenni.

Päris äärmustesse ei plaani ka langeda. Õhtusöögi kõrvale klaas veini või magustoit õllega on täiesti ok. Aga rohkem mitte.

Trenni tahaks kah ikka keskmiselt 3 korda nädalas praeguse 1-2 korra asemel teha.

Vot tak!

Cervinia, Itaalia 2012

Päikest oli - ja palju. Naeru oli - ja palju. Tuult oli - kah esimestel päevadel üsna palju. Lund oli - vähem, kui oleks lootnud.

Shveitsi poolel kannatas sõita küll, kuna seal põhjapoolsed küljed ja päike polnud veel nii palju kurja teinud.

*

See, mis on praegu, on tähtis.

*

Vaatasin oma pangakontot, paistab, et ka seal on pidu toimunud.

*

Mu näpp oli erutusest niiske. (vabandused-vabandused)

*

Kõrvakõllid.

*

Nagu päris japsid, ainult et neil pole fotokaid kaasas.

*

Vabandust, ma ei saa kükke teha!

*

Table goes under.

*

Poisid nagu prillikivid.

*

Piisav, et mõjuda meestele, aga mõeldud siiski naistele.

*

Alpikannid

Nartsiss õitseb - kevad vist

Ühtlasi on selle aasta esimesed jooksukilomeetrid välitingimustes läbitud.

Käisin jooksmas ehk Zilveren Kruis Achmea loop 2011

Millaski suve teises pooles mõtlesin, et tuleb end käsile võtta. Kuna rahakott tundus üsna õhuke ja kes see ikka suvel sees trenni tahab teha, siis otsustasin jooksmas käima hakata. 2-3 korda nädalas ja alustasin 4km ringiga.

Millaski leidsin, et septembri lõpus toimub kodulinnas Haarlemis jooksuüritus, kus ka 10km distants sees. Mõeldud-mõeldud, et oleks motivatsiooni regulaarselt jooksmas käia, paningi end kirja.

Trenni tegin jätkuvalt 2-3 korda nädalas, rohkem küll kaks, aeg-ajalt kolm. Ja distantsi sai tõstetud 5-le, siis 6-le ja lõpuks 7-le kilomeetrile. Poolteist nädalat enne "võistlust" sai korra ka 10 joostud.

Eesmärk oli tunniga ära joosta. Sest noh, viimati jooksin ma 10-st distantsi vist 2008. aastal ja siis ma sest tunniga jagu ei saanud.

Tegelikult näitas juba "proovijooks" oma 56 minutiga, et see on tehtav.

25. september oli siis see päev, mil start ootas. Nats hirmutav oli, sest kogu distants tuli joosta "kõval" maal (ei tea, kas põlved peavad vastu?) ja päikse käes (jah, mulle ei sobi mitte see päikse käes töllerdamine, ma kuumenen üle). Ühesõnaga, ei olnud lihtne see jooks. Iga kord kui natukesekski varju sain, olin õnnelik. Joogikohtades viskasin kah vett kaela ja pähe, et keha natukenegi jahutada. 6km-l tundsin, et alustatud tempot ei jaksa hoida ja lasin tiba alla, sest pilti ei tahtnud päris taskusse panna. 7-l tõstsin tiba jälle.

Kui ma tavaliselt jõuan ikka viimased 800m veel pingutada, siis eila olin lõpuks läbi kui läti raha ja lihtsalt püüdsin rütmi hoida.

Lõpetuseks ametlik aeg 55:01, 489. koht (1082 lõpetaja hulgas), naiste arvestuses 85. koht (380-st), pole tegelikult üldse paha. Keskmine km aeg 5:30. Siin ka vastus osaliselt sellele, miks nii raske tundus. Ma lihtsalt polegi nii kiiresti varem vudinud :)

Võib rahule jääda!

Jah, 2011. aasta teisel päeval ajasime kargu alla ja käisime velomas. Meri oli endiselt omal kohal. Väljas säras päike. Õhusooja anti 4 kraadi ümber. Mõnus oli :)

Ilus sügispäev

Saatsin mehe merele lohetama ja kraamisin elamise ära. Välja vaadates miskit äikesetormi, mida kuskil lubati, ei paistnud. Ei saanud siis tuppa istuma jääda. Mõeldud-mõeldud. Pumpasin rattal kummid täis ja läksin välja värsket õhku hingama. Kuhu mujale siin ikka suunduda, kui düünide vahele. Düünid on siin kohalik vaatamisväärsus, ilusad ja noh, ainus loodus, mis siin kandis on. (Igasugused metsa moodi asjad on siin tehis, kõik on istutatud). Aga düünide vahel on ilus. Ja mereõhku on ka mõnus kopsud täis tõmmata.

Tänase tiiru käigus avastasin, et düünide vahel kasvab tohutult palju astelpajusid. Järgmine nädalavahetus tuleb vist astelpajule minna :)

Foto internetist.

-5kg -> -3kg

Noh, hakkas edenema lõpuks. Tegelt ma olen vahepeal ka näinud algsest -3kg näitu kaalul, aga eks see peab kõige pealt püsima jääma, et seda välja hõigata :)
Muidu on nii, et võtsin Annika nõu kuulda ja pastat-riisi-kartulit söön üsna vähe. Samas ei ole ma hommikust putru menüüst maha tõmmanud. Aeg-ajalt limpsan jäätist ja shokolaadi ka.
Oma panuse on ilmselt rattasõit kah andnud. Käin keskelt läbi 2-3 korda nädalas rattaga tööl. Ehk kui rattaga tööl, siis saab 35km ja ca 2 tundi päevas kokku vuratud.

Puusaümbermõõt on kah 2cm väiksem :)

Jehuu. Jätkame!

Tühi kumm ja Hr Muprhy

Eile juhtus see, mida ma olen lootnud, et mitte ei juhtu. Hr Murphy ootab Sind ikka selle nurga taga, kus Sa loodad teda mitte kohata.
Ma olen täheldanud, et mu ratta esikumm ei püsi täis. Samas pole ta aga kordagi niimoodi tühjaks vajunud, et sõita ei kannataks. Igatahes otsustas see kumm (või peaks ültema rehv? ah, mul savi) oma töölepingu lõpetada.
Nii ma saingi eile oma 18km pikkusest koduteest ca 7-8km vantsida ratas käe kõrval. Loomulikult polnud pumpa kaasas, sest noh, hommikul ju alles sai õhku juurde pumbatud. Variant oleks ka olnud kuskil bensukas õhku peale lüüa, aga siinses kapitalistlikus maailmas nõuavad miski summa eurosente selle eest. Mul oli küll paber- ja plastikraha, aga mitte ühtegi senti.
Vähemalt oli ilm ilus, nii et polnud väga häda vantsida. Üks varvas ja kand on ainult villis.

Uus vana velo

Mul on nüüd uus (tegelt kellegi endine vana) velo. Hakkan sellega nüüd tööl käima. Nii et need ülearused 5kg peaks nüüd nagu niuhti kaduma.

Sprindi teade

Eileõhtuse shõu põhjal võib öelda, et see on selle olümpia most entertaining ala üldse. Mehed-naised kukkusid sellistes kohtades, et unes ka poleks osanud ette näha. Ja siis rabelesid edasi ja said finaali ka veel takkaotsa. No ja muidugi härra S. esitatud "lindikava" murdunud suusakepiga oli ka meeldiv vahepala.
Põnev oli.

jätkuks...

eelmisele postitusele. Ma olen nüüd kaks hommikut trennis käinud. Tuleb tõdeda, et ei ole paremat äratajat, kui seda on trenn. Teisalt on jällegi pulss juba riideid vahetades laes ja trenni ajal voolab vett ojadena. Ma ei mäleta, et midagi selliset oleks varemalt täheldanud. Aga võib-olla on see sellest, et ma pole ka ikka väga pikka aega trenni mõttes trenni teinud.
Ja kolmandaks on mu keha igalt poolt nii valus, nagu oleks peksa saanud. No tõsiselt. Püsti tõusmine on konkreetselt valus ettevõtmine. Aga see on kohe kindlasti varasemast mitte treenimisest. Sellegi poolest ma ei jäta jonni, homme lähen jälle. Ükskord olen taas vormis :P

Sportima-sportima

Käisin täna üht kohalikku spordiklubi kaemas. Väljast vaadates ei saanud nagu aimugi, et seal majas võiks sporti teha (noh umbes nagu Tulika põigus Planet Spordi majastki). Aga nii kui sisse astusin, oh sa mu meie, seal oli ikka avar. Lisaks aeti kohale üks täitsa nägus noormees, kes mulle siis seal tutvumisringkäigu tegi. Jõusaal oli nelja! erinevasse osasse jaotatud ning lisaks laiutas ühes nurgas veel boksiring. Grupitreeningute saal oli ka nii suur, et võiks vabalt seal ka ballitantsu rõõmuga vihtuda.
Klubil on ka oma "spa", mis koosneb aurusaunast (peene nimega Türgi saun), tavalisest saunast, kolmest jalavannist ning tsillimisalast. Igatahes tavasauna tsekates, sai üks tüüp vist kreepsu, sest ma patseerisin ringi mantel seljas ja sall kaelas, nagu oleks Siberist tulnud.
Noh, tulemus oli see, et hoolimata sellest, et mul siin just priisata pole, liitusin selle klubiga ja homme plaanin hommikul Bodypumpi minna. Kuskilt peab ju alustama, eksole.