"But while as children, and even adolescents, we can respond to this natural urge to run and break into a trot whenever the feeling takes us, as adults it's not the done thing to just start running at any moment, without any reason. So we formalise it. We become runners. We buy running kit. We set out our carrots (our targets), we download iPhone apps, we get people to sponsor us (so there's no backing out), and once everything is set up, finally we can run." /Adharanand Finn, The Guardian/
Mu käest on ikka aeg-ajalt küsitud, et miks ma (nii palju) jooksen? Olgu kohe ära öeldud, et tegelikkuses ma ikka nii väga palju ei jookse, samas ega see küsimuse olemust ei muuda, eks.
Olid ajad, kus jooks oli üks osa mu suusatreeningutest. Ühel hetkel muutus aga jooksmine hästi vastumeelseks. Ilmselt seetõttu, et õpetaja mind miskisugustele krossivõistlustele kogu aeg saatis. Mulle aga absoluutselt ei istunud 20-kesi väiksel metsarajal oma koha eest võidelda. (Ma vist olen seda varem maininud ka?!)
Paar aastat tagasi aga võtsin end kokku ja hakkasin jälle jooksma. Vaikselt, tasa ja targu. Eks need perioodid käivad praegu ka üles-alla ja ma teen seda enamasti ikka tunde järgi. Kui tekib tunne, et tuleb minna, siis lähengi.
Aga miks ma siis ikka lähen? Jah, mul on omad sportlikud eesmärgid: joosta kiiremini ja pikemaid distantse, aga see pole ainus põhjus. Ma olen täiesti veendunud, et vastab tõele väide: jooksmine vabastab õnnehormoone! Jooksmine on mulle minu-aeg. Mu aju lülitab kõik argipäevase välja ja nii ma kas kuulangi linnulaulu, linnaliiklust või kõrvaklappidest tulevat muusikat. Ma kuulan seda, mis mu igapäevatoimingute käigus rohkem taustamüraks kvalifitseerub!
Peale jooksmist on mu sisemine rahu tasakaalustunud ja enesetunne super. Kõik päeva(de) jooksul kogunenud "paha" on justkui maha raputatud. Võin vast öelda, et jooksmine on mu teraapia saavutamaks rahu enda sees. Ja sellepärast ma jooksengi :)
