What goes up must come down

Nüüd on jälle see viimane... et mitte öelda low...

Silmad pärani kinni

Eile õhtul Gunnar Aarmad kuulates ja hiljem kuuldut kinnisilmi läbi seedides, jäin mõtlema, et miks ja milleks inimene oma silmi suleb?
Ma ei mõtle siin silmade pilgutamist simade niisutamiseks või seda, et aevastades inimene silmad suleb - viimane on reaktsioon ja südagi ju hetkeks seiskub.
Aga just emotsiooni, tunde suhtes.
Negatiivse külje pealt muidugi siis, kui ei taha näha/teada, mis just sellel hetkel mu ümber toimub. Ma üritan seda mitte enda ellu sööbida lasta. Kuigi üldjuhul töötab samas nii kuulmis- kui haistmismeel. Mingi mälestus sellest sündmusest jääb siiski. Kui suudad ka muud meeled nö sulgeda, jääb ikkagi emotsioon, et SEDA ma ei tahtnud ei näha, võib-olla isegi mitte kuulda.
Kas inimene suleb ka silmad tundmatuse ees? Näiteks olen kuulnud mitmeid esmahüppajaid, et nad on lennuki uksest välja hüpates silmad kinni pannud ja alles avamisraputuse peale need avanud. Et kui ei tea, mis Sind see moment ees ootab, püüad seda endale silmi sulgedes lihtsamaks muuta?
Kolmas võimalus. Positiivsed sündmused. Mina näiteks sulen silmad, et salvestada endale mälusoppi just SEDA hetke, emotsiooni, tunnet, mis mind SELLEL samal momendil on vallanud. Et jätta meelde, see pilt, need hääled mu ümber, see emotsioon või tunne. Et ma saaks teinekord minna tagasi just SINNA ja seda veelkord läbi elada. Kusjuures, seda teen ma ka kinnisilmi. Järelikult sulen ma ka silmad meenutusteks.
Siis sulen ma silmad, kui on tarvis keskenduda. Panen silmad kinni ja üritan kõik muu peast välja pühkida, et saaks keskenduda konkreetsele asjale, ilma et miski muu mind see hetk segaks. Näiteks lennukis enne väljahüpet püüan kogu hüppe ette nö "läbi käija".
Samas ehk on eelmise lõigu põhjuseks just see sama, et ma tahan oma alateadvuses kõik muu välja lülitada, et SEE moment mulle just sellisena meelde jääks ja et seda PILTI miski muu ei segaks?
Kas ma sulengi silmi selleks, et saada täit ehedat ja võimalikult positiivset emotsiooni, tunnet - mälupilti?

Peale sellist päeva, nagu seda oli eile, tekkis mul tõsine küsimus, mille või kelle krdi pärast ma siin rabelen ja oma närve kulutan? Ja sellises situatsioonis tundus mu kohusetunne ühe ikaldunud omadusena :(

How much can you take?

Kui alguses oli üllatav, siis nüüd on juba täiesti ära tüüdanud.

See imetabane allergia loomulikult.

Paar päeva oli juba tunne, et kõik on tibens-tobens. Peale eilset jooksu lõi jälle mühinal välja. Kõrvadega on õnneks kõik ok - praegu vähemalt (ptüi-ptüi-ptüi). Aga selle eest on pea paks, silmad paistes ja ninast voolab enam-vähem ühtlaselt vett välja.

Võtke see ära mu küljest, ma EI TAHA enam :(

Tahtmine on teha asju, mis on hingele lähedased.