Kui laupäeva hommikul objektile jõudsime, siis tundus, et kogu see hunnik trääni küll sellesse autosse ära ei mahu.
Aga mis seal ikka, hakkasime aga otsast peale. Ma pole elus veel nii palju ühte elamisse sisse ehitatud kappe näinud, kui seal neid oli.
Nüüd on kõik kolm tuba tühjad. Ja kelder ka.
Järgmiseks tuleb nats arhitektiga nõu pidada ja uus projekt kinnitada. Kandvat seina küll puutuda ei kavatse. Aga ühistu esinaine tundub pigem pain in the ass kui abivalmis vanaproua olevat.
1 kommentaar:
Mhhh...
Postita kommentaar