pühapäev, juuni 21, 2009

Hüppasime. Maubeuge's.

Alul oli meil küll plaan Belgiasse minna, aga kuna sinna lubas suht kehva suusailma, siis otsustasime hoopis Prantsusmaa kasuks. Väljavalituks osutus Maubeuge, puhtalt sellepärast, et sealt vastati meie meilidele.
Kihutasime reede õhtul kohale. Planeeritud 3 tunni asemel kulgesime sinna hoopis 5 tundi. Reedesed ummikud.
Tom-tom oli osav ja juhatas meid probleemideta kohale. Kohapeal ootas meid eelmisel aastal valminud bunkhouse, mis oli peaaegu tühi. Infra koha pealt on see DZ hindele 5-. Isegi kohalik Yip oli olemas, keda küll miskipärast Theoks kutsuti. Mida seal polnud oli nö common area ja miskit õhtust öbisemist suurt ei toimunud. Ilmselgelt oli puudus kaasmaalastest. Aga hea riesling ning koledasti haisev juust ajasid meil kah parema puudumisel asja ära.
Üles-alla sõidutas meid uhiuus (2-kuune) Grand Caravan. Hüppamine ise tundus meie jaoks nats nagu kauboi-bisnessina. Olemas oli ground ja ka täitsa pädevad piloodid. Ainuke asi, mida polnud, oli loadmaster ja vähemalt meie silmade järgi kõndisid kõik suvalises järjekorras lennukisse. Järgi uurides selgus, et need vennad seal kõik teavad teineteist ja teavad, mida nad tegema lähevad... huvitav oli see, et meie tegevuse kohta keegi suurt huvi ei tundnud. Täna siiski tundsime ise asja vastu huvi, sest plaanisime kõhuli-selili transitioneid teha ja arvasime, et sellest võiks ikka kohalikke ka teavitada, nii me viimasena lennukist väljusimegi.
Eredamate momentidena jäävad meelde üks hüppelennukiga maandumine kehva ilma tõttu ning viimane hüpe, kus põhimõtteliselt exitist avamiseni sadas lausvihma ja mu nägu on nüüd läbinud tasuta noorenduskuuri. Viimase hüppe puhul oleks ma ilmselt lennukisse jäänud, kui ma oleks kohalikust keelest aru saanud. Nimelt andis ground alt soovituse, et ärge hüpake, aga kohalik loadmaster ja tandemmesu arvas, et võiks ikka hüpata küll.
Üldiselt olid spotid ok ja kui ise sõna võtta, siis võib sinna teinekordki tagasi minna. Maandumised olid väga timmid ning ala selleks ka piisavalt suur ja lai. Inimesed sõbralikud ja abivalmid.
Kerge uhkusega võin veel öelda, et mu kombe ei saanud mitte ühtegi rohelist triipu juurde!
Järgmiseks laupäevaks lubatakse Roosendaali Herculest, kui on ilma, kimmime sinna :)

1 kommentaar:

Kadri ütles ...

Lahe :) Korralik langevarjuperekond, peab ütlema!