Millaski kevadel sai räägitud, et tuleb perekond NATO-le külla minna. Eesmärgiga sõpru näha ja hüpata.
Mõeldud-mõeldud ning äsja lõppenud nädalavahetusel see teoks saigi.
Reede õhtul käisime surevate laste soovide täitmise eesmärgil jooksmas (kl 11 õhtul!) ja muidu söömas-joomas. Blackhawk-i nägin ka. On teine oluliselt suurem võrreldes mälupildiga, mille filmimaailm minu aju sisse oli tekitanud.
Eniveis. Laupäeva hommikul seadsime siis oma sammud Maubeuge'i poole. Kohale jõudes ootas meid päike, kaunis lennuväli, hunnik langevarjureid ning Grand Caravan ja Porter.
Tuleb tunnistada, et seekord olin hooaja avahüppe eel oluliselt rahulikum kui eelmisel aastal. Kuigi paus oli isegi vist tiba pikem.
Hüpped olid sellised tiba kobamised, aga toredad ja üsna tsillilt lennatud. Kohukese osakonda võib kirjutada lahtise visiiriga hüppe (jajaaaa, ma polnud ju varem fullface kiivriga hüpanud), mil mu naeratuse viis vettinud silmad ja pahupidi löövad silmalaud. Ei julenud seda visiiri näppida ka, kartsin, et äkki on minema lennanud. Kõhuli keerates enne träkkimist lõin teise ikka kinni. Ning samasse osakonda kuulub ka maandumisel jalgadele liigne keskendumine, mille tõttu varju korralik fleer kuidagi tahaplaanile vajus. Ei, midagi ei juhtunud, ainult sprintima pidi tiba.
Aga üldiselt mulle meeldib ikka inimesi vabalangemises näha. Mul vist oli enamuse ajast suu kõrvuni. Hea on kohe olla :)
Siinkohal tahakski veelkord head seltskonda toreda nädalavahetuse eest tänada!
Mõeldud-mõeldud ning äsja lõppenud nädalavahetusel see teoks saigi.
Reede õhtul käisime surevate laste soovide täitmise eesmärgil jooksmas (kl 11 õhtul!) ja muidu söömas-joomas. Blackhawk-i nägin ka. On teine oluliselt suurem võrreldes mälupildiga, mille filmimaailm minu aju sisse oli tekitanud.
Eniveis. Laupäeva hommikul seadsime siis oma sammud Maubeuge'i poole. Kohale jõudes ootas meid päike, kaunis lennuväli, hunnik langevarjureid ning Grand Caravan ja Porter.
Tuleb tunnistada, et seekord olin hooaja avahüppe eel oluliselt rahulikum kui eelmisel aastal. Kuigi paus oli isegi vist tiba pikem.
Hüpped olid sellised tiba kobamised, aga toredad ja üsna tsillilt lennatud. Kohukese osakonda võib kirjutada lahtise visiiriga hüppe (jajaaaa, ma polnud ju varem fullface kiivriga hüpanud), mil mu naeratuse viis vettinud silmad ja pahupidi löövad silmalaud. Ei julenud seda visiiri näppida ka, kartsin, et äkki on minema lennanud. Kõhuli keerates enne träkkimist lõin teise ikka kinni. Ning samasse osakonda kuulub ka maandumisel jalgadele liigne keskendumine, mille tõttu varju korralik fleer kuidagi tahaplaanile vajus. Ei, midagi ei juhtunud, ainult sprintima pidi tiba.
Aga üldiselt mulle meeldib ikka inimesi vabalangemises näha. Mul vist oli enamuse ajast suu kõrvuni. Hea on kohe olla :)
Siinkohal tahakski veelkord head seltskonda toreda nädalavahetuse eest tänada!
1 kommentaar:
Rõõm oli meie poolne. Ja küll me ükskord sinna põhjapoole ka jõuame!
Postita kommentaar