Selline on põhimõtteliselt mu päev täna olnud. Hommikul seadsin mina suuna Otepää poole. Mitte maratonile - nii sportlane ma nüüd ka pole. Aga Kuutsekale küll. Eilsest laulukast jäi ilmselgelt väheseks. Aga tunde sai mingil määral siiski kätte. Hoolimata sellest, et ma suutsin korra ikka oma väikse vaese pepu ära põrutada... aga siiani ei sinata, nii et lootust on, et ilumärki külge ei saanud :P
Ühesõnaga oli sellise tormiga rahvast meeldivalt vähe ja sai rahulikult oma asja ajada. Kuigi suusaprillide puudumine andis miskist hetkest tugevalt tunda. Siinkohal oleks paslik küsida ega ma neid kellegile laenutanud pole??? Ma lihtsalt ei suuda neid mitte kuskilt leida ja lahke inimene nagu ma olen, kes teab, kelle käes need olla võiks?!
Aga asja juurde tagasi. Hakkasime siis miski hetk, kui silm enam tuisus tänu lumele ja veele, mis neist voolas, memmegi ei seletanud, linna poole tagasi liikuma. Tartuni läks suht-koht valutult. Aga edasi. Täielik müstika. Tuul, tuisk - ehk siis ühtlane lumevool maanteel. Meeletu autode rivi - mul oli küll kohati tunne, et meie auto oli vähemalt 50-s selles reas. Ja kiirus 60-70 kmh. Ja nii me kodu poole tiksusime. Vahepeal sai lennukit tehtud. Teed näha polnud, oli ühtlane lumevool ja mõlemat pool teed asuvad postid - ehedalt meenutas maandumisrada. Oli ka nö 'andekaid parkijaid', kes ennast olid suutnud oma hoo lõpetada põigiti kraavis. Kõik autod tundusid enam-vähem ok olevat ja ei paistnud ka ühtki inimest, kes viga oleks saanud.
Igatahes jõudsin mina peale pikka-pikka sõitu ja tiksumist koju.
Kokkuvõttes võiks päeva kordaläinud lugeda.
Ahjaa, kuskil õnnestus ennelõunat isegi maratonisõitjaid kohata. Ühtki tuttavat nägu küll ei näinud. Ise mõtlesin, et korra elus peaks ise ka selle maa läbi sõitma. Aga enne tuleks vist suusad muretseda ja meelde tuletama, mis nipiga see va klassikaline stiil käis.... uisk nagu tunduvalt südamelähedasem teema...
