On märg ja on pime, aga mina otsustasin ikka rolleri kasuks. Täna hommikul. Olgu öeldud, et ma olen ikka üsna arg ja ettevaatlik selle riistapuu seljas. Näiteks ma võtan alati kiiruse maha, kui ees on jalgratturid ning ma ei tee kunagi möödasõitu kurvi peal. Sest noh, jalgratturid on... ettearvamatud (, aga mitte salapärased nagu siilid), samuti mõned rolleriga kihutajad. Neil on aeg-ajalt komme out-of-the-blue välja ilmuda.
Olgu öeldud, et Hollandis on jalgratturitel pimedal ajal tuled kohustuslikud. Mitte helkurid, aga tuled peavad olema.
Täna ma oleks peaaegu ühe jalgratturi alla ajanud, sest see tont sõitis ilma tuledeta. Õnneks ta sai ainult peegliga pihta ja mina pääsesin ehmatusega. No kus kurja on inimeste mõistus, et nad pimedas ilma tuledeta sõidavad. Kogu tegevus toimus sirge peal ja kui oleks kuiv olnud, oleks ma seda tonti kindlasti näinud varem kui 2 meetri pealt. Aga noh oleks-poleks siin ei aita. Hea, et niigi läks. Huhh, võttis ikka südame alt jahedaks küll.
Deem inimesed, kandke helkureid ja tulesid ja mida iganes, et teid näha oleks!
Eurosonic on üritus, mis on mõeldud vähetuntud Euroopa bändidele, keda muusikatööstuse gurud kuulamas käivad. Kui hästi läheb, võib nii mõnigi bänd plaadilepinguga sellelt ürituselt minema jalutada. Toimub see üritus juba 1986. aastast.
Tänaseks päevaks on see üritus rohkem kommertsiks muutunud ja tavapublikut jagub ka ohtrasti. Nii ohtrasti, et kui piletid müüki tulid, müüdi need 15 minutiga läbi.
Sedakorda esines kokku 288 bändi (koos täna toimuva Noorderslag üritusega - sel esinevad ainult Hollandi artistid)! Sel aastal oli ka kohal terve Eesti bänd: Ewert and the Two Dragons, kes isegi kahel õhtul üles astusid. Kuuldatavasti ei pidavat seda just väga tihti juhtuma.
Ilmselgelt ma ei suutnud 200+ bändi kuulata, isegi 20-t mitte. Minu bändivalik kujunes järgmiseks:
Ewert and the Two Dragons (ilmselgelt):
Selah Sue - kes võitis ka selle aasta European Border Breaker auhinna:
Bitches with Wolves - huhuu.... 90-ndate algus on tagasi ja selle bändi publik oli ikka maailma kõige õnnelikum publik üldse. See oli ikka nii naljakas, et ma ostsin lausa CD:
Muchachito Bombo Infierno - väga hea hispaania ja mustlasmuusika:
Fuel Fandango - huuuu, jälle üks ülikõva Hispaania bänd, kahju et neil plaate kaasas polnud:
Katzenjammer - väga hea entertainment ja üle ootuste hästi laulvad ja pilli mängivad (tibid mängisid vaheldumisi kõiki pille) Norra tsikid:
Hurra Torpedo - koomikud kodumasinatega:
Reckless Love - oh geee.... Bon Jovi'd ikka mäletate? 80-ndate rock on tagasi... sedakorda soomlaste esituses :D Väidetavalt oli see poistel esimest korda esineda in European mainland:
Ma käisin veel miskit Läti bändi kuulamas, aga see oli minu kõrva jaoks üsna jube ja depressiivne, nii et ma jooksin sealt ummisjalu peale paari lugu minema.
Kokkuvõttes oli see ikka ülikõva üritus. Omaette ettevõtmine on juba ühest kohast teise tormamine ja lootmine, et seal pole järjekorda. Nii mõnigi bänd jäi ka seetõttu nägemata, sest järjekord oli superpikk ja sai sammud järgmise venue poole seatud. Jalad löövad siiamaani tuld ning mu parem kõrv on jätkuvalt lukus, aga who cares!
