Võtsin mina eile plaani, et tuleb oma ratas talvereziimilt suvereziimile tõsta. Mõeldud-tehtud. Leidsin sõber-seltsimehe ka, kellega koos esimene ring teha.

Pani siis Pirts oma seksika sooja pesu selga, ratas õlale ja õue. Ratas jupp aega seisnud, otsustasin siis kummidesse õhku juurde lüüa. Esimene ratas, enam-vähem. Võtan tagumise ratta ette... Suss, kumm vajus tühjaks. No mis siis ikka, tuleb rohkem pumbata. Tee või tina, õhku kumm sisse ei võta.

Miski hetk sai rohkem kui küll. Võtsin ratta kaenlasse ja marssisin tuppa tagasi. Kutsusin sõber-seltsimehe kah appi. Kahekesi vangutasime pead, kratsisime kukalt. Üks hetk väänasime siis kummi ja oh sa ime, põhjus selge. Sisekumm oli kohe ventiili juurest katki. Ime ka, kui kuidagi täis pumbata ei õnnestu.

Järgmine 15 minutit läks uue sisekummi otsimisele. Kui see käes, sai ka kumm ära vahetatud ja täis pumbatud.

Samas oli kell nii palju, et kummastki meist enam velojat ei olnud ja väljas tuli vihma ka. Saatsin sõber-seltsimehe minema ja kobisin ise teleka ette.

Selline rattasõit siis.

P.S. Eilseks õhtuks oli esimese ratta sisekumm ka õhtale omadega jõudnud.