Eile oli vahva... seltskond hea ja pannikad maitsesid ülihästi. Teinekordki ;)

Pirts @ kokandusosakond

Et siis tuli ettepanek täna kooki teha.
Käpad püsti, kes huvitatud on!
Algus oleks ca 20:00.
Manifest meili või kommentaaride lahtrisse!

23 minutit

... sinna sisse kaks ikaldust kummiga... ja Tuukri must tibu oli kotis :)

Põhimõtteliselt võib töö tegemise labaselt maha kanda. Mõtted on igal pool mujal, kui töö juures. 3 päeva tuleb veel kuidagi tati ja tahtejõuga siin hakkama saada ja asist nägu teha. Siis on PUHKUS!

********************************

Ühe sõbrantsiga jõudsime arvamusele, et käes on möllu aeg. St et tuleb teha lihtsalt lollusi ja natuke meeletusi ja olla nats vallatu. Pidurid on soovitav maha võtta ja elu täiel rinnal elada... kaua Sa ikka ootad ja mõtled ja oled... Peaasi, et üle ei pinguta!

********************************

Lisaks on vajadus massaazi järele... Teab keegi kedagi soovitada või oskab ise seda pädevalt teha? Teeks ise, aga enda masseerimisega mina hakkama ei saa.

********************************

Hirmsasti tahaks praegu inimesi kallistada :P lihtsalt niisama... ilma igasuguse põhjuseta...

Pikk nädalavahetus

Hakkas pihta kolmapäeva teise poolega. Kulmineerus see pannkookide küpsetamisega ja ohtra veini joomisega. Läks viimane alla nagu vesi.

Edasi Kuusikule, kus ma küll ühtegi hüpet ei teinud, aga olin niisama ilus. Sealt siis läbi Tallinna ja poetreti Võsu poole jaani pidama. Väga vahva... saun oli mega ja öine supelus veel ägedam. Pikkade varrukatega pluusiga -5 magamiskoti alla magama minek ei olnud päev või siis öö idee :)

Hommikul siis jalad selga ja Narva poole teele. Ilus autode rong oli. Lust vaadata kohe. Kohapeal tehti kaks An2 tõusu, milledest ühel tehit hädahüpe. Viimased tegelased said 900m peal vist alles välja. Kõik läks hästi, lennuki õliandur oli nats õhtal. Kuna nälg tahtis silmnägemise ära võtta, siis seadsime ennast kohalikku gurmaanlasse sööma, kus kõik söögid ripu-rada-pidi otsa said. Süüa nad siiski kõlbasid ja raha ka nii väga õnneks ei tahetud.

Õhtul siis koju tagasi, vahepeatuseks Viitna kõrts õhtusöögiks. Enamuse teest magasin lihtsalt maha, sest silmad ei suutnud lihtsalt lahti seista.

Hommikul Pärnu siht silme ette ja tuld! Alul pidin A. auto kohale viima, sest mees pidi ise EETN tõusu peal olema, mis küll tugeva tuule tõttu ära jäi. Sõitsin siis koos paari tegelasega siiski kaasa, mis sest et hüpata ei saanud. Vahepeal õppisin ralli käigu ära ja aeg läks nagu niuhti. Terve selle minu jaoks mitte hüpatava päeva jooksul jõudsin endale ühe murumütsi valmis heegeldada. (Nüüd peab süvenema, kas ma tahaks veel umbes 10-le inimesele sarnast käsitööd teha.)

Õhtul saun ja kämping Jõekäärus. Õhtumuinasjutuks olid kämpigus ööbijate wc-lood. Ma kui kõige mannetum, ei osanud peale prilllaua loo midagi rääkida. Kuulasin siis unesegaselt teisi, kuni üks hetk ära kukkusin.

Pühapäeval tuli Tallinnast kohale L410, vahva! Sain ennast varju järjekorda... Kusjuures vahepeal tundus, et minu needus, mitte leti pealt hüpatud saada, ei saa mitte ümber. Kui lennukit tankima taheti hakata, selgus, et tankimismasinal oli mingi jama ja see sõitis ennast remontima. Siiski mõningase aja pärast oli tankur tagasi ja lennukile söödeti kütus sisse. Pirts oli ka kenasti tõusul ja nii ma siis ka selle lennukiga lõpuks üles sain. Uksel tekkis küll kerge segadus, et kuidas ma siin ennast küll paika pean saama. Aga lõpuks sai kõik korda ja nii ma sealt ka välja hüppasin. Ilma saltota! Jee... kuigi ümber oma telje tegin küll tiiru ja pärast kõhuli olles ei saanud kuidagi pöördeid välja. 1000m peal avamine ja maa poole ajama.

Jõudsin kohe järgmisele tõusule ka ja sain 15 seki redelile kirja. Exit oli väga viis (lõpuks ometi!) ja loodetavasti jääbki nii. Avamine toimus alles 900m peal, ei saanud mina sellest altika näidust õieti aru... aga lõpuks oli kõik korras. Hüppe nr oli 13!

Õhtul MAM-i juurest saunast läbi ja kl 1 paiku öösel jõudsin õnneliku ja väsinuna koju :)

Tarkusetera

Kui tühja kõhu peale veini juua, siis see hakkab üsna kiiresti pähe!

Asukoha rõõmud

Otsustasin mina eilse vaba õhtu lihtsalt kodus molutamise peale hakkama panna. Mõeldud-tehtud. Vaatasin üle mai-tea-kui-mitme-nädala telekat. Päris vahva oli, ootamatult hea film tuli. No varasest magama minekust ei tulnud tänu sellele suurt midagi välja. Pool 12 telekas kinni ja otsustasin lehte lugemata voodisse pugeda. Natuke vähkresin seal ja ootasin magama jäämist. Millaski peale 12 õnnestuski.

Kõik oli kaunis, kuni üks hetk nii ca kella 1 paiku otsustati tõenäoliselt sõjaväes, et aeg on öiseks õppuseks ja läks paukpadrunitega paugutamiseks lahti. No hallooo! Inimesed, te olete keset linna. Mingi hetk jäi vaikseks. Mõneks ajaks ja kogu jama hakkas otsast pihta. Ja nii umbes 3-4 tsüklit järjest. Uni oli nagu peoga pühitud ja nii ma siis jõllitasin tund aega lage, kuni uuesti magama jäin.

Siiani pole ma oma elamise lähedal asuvast sõjaväest midagi arvanud, aga öösel tekkis küll tahtmine minna nende väravasse ja käratada neile oma hingelt kõik, mis mind tollel hetkel häiris.

Järgmine kord vist teengi seda!

Minu esimesed vabalangemised

Algas eelmine nädalahetus minu jaoks viimase HART-ga, läks nagu eelmisegagi. Exit oli lihtsalt jura, ma isegi hüppasin, aga painutust polnud ikkagi. Rõnga sain küll kenasti kätte.

Järgmiseks sai reede õhtul esimene 5 seki ette võetud. Jälle lennukisse. Peas vasardas kogu aeg, et hüppa tiiva poole ja pea kuklasse.... uksel olin, siis veel mõtlesin tiivast, aga metsa läks see exit ikkagi (peaks seda salvestust vist iga päev vaatama hakkama ehk võtab aju sellest koledusest õppust). No tegin oma salto ära, uuesti lennukit nähes tuli ka painutus ja siis oli mu 5 sekundit läbi. Avasin varju. Sain litaka vastu vasakut õlga - päris valus oli. Kirusin oma exitit maa põhja, samal ajal oli meeletult hea tunne sees. Värin, mis enne oli teadmatusest sees, muutus suud kõrvuni venitavaks naeratuseks. No igatahes vari lahti ja kruiisisin kaunikesti maa poole. Maandumine polnud ka kõige kaunim - fleerisin liiga hilja ja maa tuli oodatust tiba kiiremini vastu.

Laupäeval uuesti suund Kuusikule. Saabusin kenasti koos EETN tõusul olevate varjurite maandumisega. Panin ennast siis kohe varju järjekorda. Edasi arvati, et tuleb teise lennuvälja otsa kolida, muidu rikkume seadust. Lisaks võtsid õhuruumi veel purilennukid ja nad tegid seda nii tunni kaupa, mis tähendas tõusude vahelist pausi sama kauaks.

Niisiis leti (L410-e) pealt mina hüpata ei saanudki. Ma olen täitsa kindel, et kuskil keegi arvab, et An2 on minu jaoks, hoolimata sellest, et mul seal tihti peale paha tahab hakata.

No sain siis lõpuks esimese An2 tõusu peale kirja ennast. Kama selga ja nii 25-30 korda tegin exiti harjutust, ma nimetasin selle kaunilt lennukist-välja-hüppamise-tantsuks. Vahepeal läks lennuk veel huvireisi või midagi tegema, nii et oodata sai kaunikesti. Igatahes üks hetk sain jälle lennukisse ja ka uksele ja kõik kordus jälle uuesti: exit - salto - lennuk- painutus - avamine. Tee või tina, no ei saa kuidagi ennast kohe painutama. Ausalt öeldes oli ikka maru mannetu ja saamatu tunne peal. Maa peal ja mõttes tuli kogu krempel välja, aga kui asjaks läks, oli kõik peast pühitud.

Pühapäeval siis Pärnu ja An2. Kogenumad sellid said An28 pealt hüpata. Läksin mina siis uuele 5 seki ringile. Minu üllatuseks, ei tahtnudki Wolli teada, kas ma olen valmis või mitte. See ehmatas mu tiba ära. No kogusin siis tiba ennast ja välja mina sealt lennukist hüppasin... koos saltoga nagu tavaliselt. Ma olen varsti rock'n rolli tibi vist, et ilma saltota lennukist väljutud ei saa. Aga lennukit ja Wollit nähes võtsin kohe painutuse sisse ja aeg täis avasin varju. Maandumine oli hea, kuigi fleerisin liiga vara, maandusin püsti ja pehmelt.

Teisele hüppele ehk siis 10 sekundile sain ka veel sel päeval. Sain teise ringi esimeseks väljujaks. Sees hakkas kergelt kripeldama, et äkki hakkab paha või midagi. Õnneks ei hakanud. Uksel veel oli kõhklus sees... aga välja ma sealt sain koos oma tantsuga. Kui lennuk silme ees ringilt tulles, tuli ka painutus, box-asendi võtsin umbes 5 sekundil sisse... 5 sek-i tehes, ma ei saanudki nii väga sellest vabalangemisest aru, 10 seki andis ikka hoopis rohkem, ma lihtsalt nautisin seda, mis toimus. Horisont vajus silme ette, kõik oli meeletult ilus ümberringi. Oi, ma olin ikka rahul seal maa ja taeva vahel :) Üks hetk sai üheksasajast kümme ja aeg vari avada. Avamisasend oli nii minu kui ülevalt vaataja arvates kaunis ja vari avanes nagu kell. Ma lausa kilkasin seal varju all - nii hea oli kohe olla... Maandusin jälle jalgadele ja elu tundus maru ilus.

Järgmine kord lähen oma 15 sekundit tegema. Midagi peab oma mannetu exitiga ka peale hakkama...

Pirts kokkajaks!

Kui üks nädal sai kolmapäeva õhtul pannkooke küpsetatud, siis tänasemal päeval kl 22:55 keeras Pirts ahju kinni, et sealt rabarberikook välja võtta ja valminuks lugeda... ei tea, kas see süüa ka kõlbab. Isu nimelt hetkel pole, eks hommikul selgub...

Juhe-dot-com

Tänane päev kuulub rubriiki mõistus pole ikka oma teha. Nimelt õnnestus mul täna hommikul uksest nii välja astuda, et võtmed jäid sisse poole. Selgus see muidugi õhtul kl 22 paiku alles.

Ajasin ühe sõbrantsi siis põhimõttelisel uinakut tegemast üles ja käisin korterikaaslasel Sakus külas tema võtmete järel. Ja näe, nüüd olen ka lõpuks mina õnnelikult toas soojas :)

Ja päeva plondi tiitel läheb...

... TSoomele, kes küsis täna demohüpet vaatama minnes: "Huvitav, kust need lennukid oma ringi alustavad?!" Õige vastus on: lennuväljalt! Palju õnne!

Minu väiksed tedretäpid ütlevad, et täna on üks kaunis päev! :)

Teate, oma 6-ndamast hüppest ma ei hakka rääkimagi. Exit ja muu sarnane läks kõik kaunisse kohta. Ainuke asi, mis välja tuli, oli maandumine.

22:50

kolmapäeva õhtul on kõige parem aeg pannkookide küpsetamiseks. Pirts teab, mis Pirts räägib ;)

Passipilt

Käisin mina eile endast pilti tegemas. KMA otsustas, et minu 4 aastat tagasi tehtud pilt ei kõlba mitte ja käskis uue saata. No läksin mina eile siis lähedal asuvasse ateljeesse. Istusin toolile. Tüüp vaatas hetkeks otsa ja ütles väga hea, nii hoida. Järgmine hetk kõlas lause, et valmis, tulge homme järgi. Vanasti ma mäletan ikka sätiti ja värki, tänapäeval nii vist enam ei käi see värk?! Igatahes järgmised X aastat näen mina nüüd oma dokumentidel (loe: passis ja ID-kaardil) välja selline.

Haugi mälu

Teate, mul tundub aina rohkem, et mul on haugi mälu. St et kestab 3 minutit või nii. Igasugused asjad, mis mul enese heaoluga või mõne põneva/huvitava asjaga ei seonud, kipub meelest minema....

Palun puhkust!

Tegus nädal oli...

Eelmise nädala kohta võib öelda nii, et kaunis tegus oli teine. Pooled õhtud läksid pakkimise õppimise tähe all. Lisaks üks sünnipäev ja veepall ja tervisejooks Harku metsas. Hüppama ei pääsenud, aga pakkimiseksam sai tehtud.

Maraton jäi küll ära, ei julenud oma jalga sinna küll kiusama minna. Kahe nädala pärast see-eest võiks mingigi vorm olla, et Haanja küngastel vastu peaks.

Pühapäeva õhtuks olin paras laip. Pool päeva magasin lihtsalt maha. Traditsioonilisest pannkoogi õhtust ei tulnud ka selle tõttu mitte miskit välja (erinevatel põhjustel pole juba 3 nädalat seda toimunud).

Tundub, et ega see nädal oluliselt teistsugusem ei tule. Ma isegi ei suuda mõelda, mis ajal ma trenni tegema peaks või poes käima või süüa tegema.

Antagu rohkem päikest, mu patareid on siis ka rohkem täis ja tõenäoliselt pean ma need 3 nädalat, mis puhkuseni jäänud, ka vapralt vastu :)