Käisin eile ronimist proovimas. Sürr. Eriti minu jaoks, kes ma kõrgust kardan (nö madalaid kõrgusi siis). Eemalt vaadates tundus see nii lihtne, kui teised ämblikmeeste kombel mööda seina ringi vudjasid. Kui ise aga pika veenmise peale kah ronida püüdsin, siis oli ikka tükk tegu, et aru saada, kuhu järgmisena oma käed-jalad asetama peaks.
Esimene emotsioon ei olnud just kah hõiskama panev. Aga nüüd kui asja öö otsa seeditud ehk lähen teinegi kord. Üks kord võiks ju laeni ka jõuda :)
6 kommentaari:
Ma jõuan tavaliselt selle kohani kus negatiivne kalle hakkab. Hirmus on ka.
Seepärast ma kõõlun tavaliselt selle madala boulderingi seina peal.
kas oled märganud, et inimesed vaatavad sind kui lollakat, kui oled langevarjur ja teed teatavaks kõrgusekartlikuse. suhtluspsühholoog soovitus -
mine mägdesse matkama ja sellega saad kõrgusekartlikusest lahti. ei tahaks uskuda teda
mägedes matkates väga kõrgust ei tunnetata.. sest enamasti liigutakse mööda mägiteid mis ei erine suvalisest teest näiteks haanja kuplite vahel.. ainus vahe on see et merepinnast ollakse näiteks 3000-5000m kõrgemal..
aga kaljuronimine on lahe tegevus.. soovitan kõigile.. :D väikesest kartusest annab üle saada see kui õpid köit ise kasutama ja teist julgestama..
nagu ikka kõik on meil mõtlemises ja asjusagarate vahel kinni.. :D
Ratsionaalne hirm on igati abiks. Kui seda ei ole, siis on midagi viga inimesega.
olenevalt mägedest. kuskil kõrgmäestiku keskel mööda poolpuudrit sõites, kus serv on kuradi lähedal tuleb ikka kõrguse hirm küll.
ja mööda mägesid autoga sõites pole üldse nii hull kui siis autost välja tulla ja üle piirde piiluda. muah. ma kardan muide jubedalt kõrgust.
Kaljuronimine on tõesti tore. Minul aitas kunagi kõrgusekartuse talutavamaks muuta see, et alla ei vaadanud ning peale esimest korda julgestusköie kasutamist oli ka kindlam tunne. See toimib ju.
Postita kommentaar