Eile õhtul võtsime kätte ja käisime lauluväljakul kaugushüppeid sooritamas. Lumelauaga. Meid oli 5 ja ma ainuke naissoo esindaja. Üldiselt olin ma eos juba leppinud kaotusega, sest minu tõuked ei õnnestu kuidagi (loe: ma kipun selleks liiga araks jääma) ja üleüldse on mu hüppeasend selline, milline ta olema ei peaks.
Aga kuna eile oli väike võistlusmoment sees ja no väga pika puuga ka pähe ei tahtnud saada, siis sain end lendama. Eriti head meelt teeb see, et ühele tüübile tegin ikka ära ka ;)
Lisaks tahan ma uhkustada, et tegin kikkeri pealt cab180 kah ära. Siiani olin seda Shveitsis pehmema poolses lumes ja maa pealt ainult teinud. Nüüd vaja veel maandumist nats harjutada ja paremaks saada.
Kehvema poole pealt on ainult see, et vale jalg ees sõitmine muud moodi kui otse, on minu jaoks ikka siiani suht loogikavastane tegevus. Samas on, mida Tahkol jällegi õppida-harjutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar