Paar nädalat sai lennuväljal niisama käidud, teistele kaasa elatud ja ilma nauditud. Kõige imelikum oli see, et lennuväljal teisi vaadates ei haaranud mind hetkekski ei kadedus ega muud sarnast, et a la tahan ka või miks mina ei saa.
Eile siis otsustasin vaatamata oma mitte-täielikult-paranenud-jalale ka ennast varju järjekorda kirja panna. Kui ükskord mõistusesse kohale jõudis, et ma nüüd lähengi hüppama, tekkis minu ajus reaktsioon: MA EI TAHA! Tee või tina, ei taha noh. Ajasin siiski endale kombe selga, otsisin prillid, kiivri ja kõrgusemõõtja ka ligi. Ise pidasin sisemist võitlust samal ajal. Ranits ka selga ja üks hetk rivistusele. Kõik asjad kontrollitud ja lennukisse.
An-2 ei olnud mitte leebe seekord (tõenäoliselt oli oma süü ikka tuulel ka), raputas nõmedalt ja kohati oli tunne, et hõikaks: avage uks, ma tahan väljuda. Üritasin aknast lennuvälja ka näha, ei näinud - no küll välja hüpates näen. Üks hetk olime siis ka õigel kõrgusel ja kästi püsti tõusta ja meduusid kätte võtta. Tõusin püsti ja ütlesin veel siis ka kõva häälega, et ma ei taha. TSoome veel lohutas, et pole hullu midagi. Jõudsin siis uksele, peas vasardas ainult mõte, et pea tuleb kuklasse ajada, et asend OK oleks. Uksel olles mäletan ainult käe paika panekut ja oma vastust JAH ja välja ma hüppasingi. Nii kui väljas, oli tunne ei-taha möödas. Nägin lennukit ja lennukist lehvitavat instruktorit ja elu oli jälle ilus :) Seilasin siis lennuvälja otsa kohal, miskipärast kartsin, et kui ma pärituult lendan, siis see kannab mu üle lennuvälja ja hoidsin ennast enamasti vastu tuult. Ja nii ma ka maandusin pakkimisplatsist ikka päris kaugele. Aga maandumine oli ilus (minu arvates vähemalt, keegi teine seda ei näinud ju). Fleeri tõmbasin omaarust väga õigel ajal ja maandumine oli nii pehme, et poleks aru saanudki, kui vari mind peale maandumist maha poleks tõmmanud. Igatahes oli tunne väga hea ja tahtsin kohe sinna üles tagasi.
Sellega said siis minu IAD hüpped ühele poole. Pika ootamise peale sain õhtul oma esimest HART-i tegema minna. Varju sain suht ootamatult, kui ülejäänud tõusul olijatest juba varjud seljas ja kontrolliks valmis olid. Pakkisin ennast ka kähku kokku. Peale varju kontrolli sain veel hetkeks kohale visatud, et natukenegi harjutada. Lennukis katsusin veel ka korduvalt kus see avamisrõngas täpselt asub. Lennukist välja hüpates oli pea pulki täis ja kahel esimesel katsel ma rõngast kätte ei saanud, kolmas kord ma lihtsalt vaatasin, et kus see siis nüüd on ja kätte sain. Selle taidlemise peale suutsin tropikeerud saada, aga nendest sai kähku lahti :) Vari korras, vasakpoolne äärmine toru kinni, nagu tavaliselt (mul on kuri kahtlus, et mu vasak pool on kergem, kui parem, sest mu puhul on see kinnine toru mu meelest permanentne nähtus). Vari juhitav ja seilasin edasi. Seekord otsustasin ennast siis maas olevale seltskonnale lähemale tüürida. Tüürisingi, täpselt nii, et maandusin pakkimismattide kõrvale. Endal oli küll kohati tunne, et nüüd ma keset matti maha tulen, aga läks hästi seekord :) Fleeri tegin liiga hilja, aga polnud hullu, jalg ka haiget mitte ei saanud.
Järgmine kord tuleb üritada lennukist välja hüppel ennast tiba rahulikumaks sundida. Eks paistab. See nädalavahetus jääb mul küll vahele.
