Traumapunkti tädi käskis mul esmaspäeval reedel ehk siis täna, ennast jälle näitama minna. Läksin siis kohale. Seal tuleb registratuuris endale number võtta, nagu suuremates kaubanduskeskustes vorsti järjekorraski. Vaatan, et ma järgmine, ei hakanud maha istumagi. Heliseb siis kelluke. Jeii, ma pean saali kõige kaugemasse otsa koperdama. Saan seal oma paberid korda, juhatatakse mind kenasti teise maja otsa ortopeedia keskusesse vms. Jõuan siis lõpuks kohale, teen ukse lahti - hullem mass rahvast vaatab vastu. Õnneks leidsin ühe vaba koha, kuhu istuda. Jalg juba ikka valutas selle seikluse peale. Koht sattus mul kenasti ukse alla, nii et sain harjutusi sabale päris jupp aega teha.
Lõpuks kutsus arstitädi siis ka mind oma kabinetti. Istun kenasti sinna maha, kui täts küsib: "Teie olete see neiu, kellele hobune peale astus jah?" Ma jäin siis mokk töllakil vahtima, et ma ei tea hobustest midagi. Selle peale täts, haa, siis te olete see langevarjur jah? Langevarjuga hüppamine on vist väga ohtlik spordiala? Ma siis vastu, et ei ole midagi.
Siis kästi mu hüppeliiges paljaks võtta ja side maha koorida. Vaatab seda arstitädi siis mõtliku näoga ja hakkab katsumise meetodil uurima, kust valus, kust mitte. Kui üks hetk valusa koha peale jõudis, röögatasin mina kenasti üle terve kabineti (no oli selline tunne, et tahtis terve oma näpu läbi mu jala torgata). Tädi vaatab mulle otsa ja lausub: "Ega siis sellepärast teisi ehmatama veel pea". Ei no, tere-tere. Ootamatult valus oli ju!
Noh, igatahes pikendati mu haiguslehte veel nädala võrra ja soolavee vanne leige veega lubati tegema hakata. Kõndida ei ole eriti soovitav. Ei ole my ass - ma pidin tagasi autoni ka ju komberdama teise maja otsa ja siis õues ka veel.
Programm näeb ette, et teisipäeval võiks mu jalg jälle tegudevalmis olla. Eks paistab. Piinama ennast ka ei hakka.
Siinkohal tahaks tänada M.-i, kes mul nii kenasti terve nädala invataksot on teinud. TSoomet kargu ja hommikuse transa eest ja kõiki teisi, kes abiks olnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar