Olen haldjas, olen pabernukk, olen koomiks,
olen reibas, rõõmus, kõigile tasuta.
Kui astun sisse, lööb tuba särama.
Olen värvi-mind-õnnelikuks tüdruk,
preili Ela Ja Lase Teistel Elada.
Ja kui janunetakse vere järele,
annan seda alati.
/Ani DiFranco/

Jääronimine

Eile, peale tööd. Või noh, napilt tööajal, võtsime suunaks Rannamõisa panga ja jääronimise. Kuna ma kunagi laskunud olen, tundus too üritus ka kutsuv. Seda oli ka ja köiega laskumisega tal küll suurt ühist ei olnud - alla tulles nö 'kiikuda' ei tohtinud.

AGA üritusest endast. Ronimine toimus kas kirkade või konksudega. Võtsin mina ette kohe raskema raja (kahe vahel sai valida), tegin esimesed kaks sammu, kui ma juba KUKUN sain karjuda. Esimene üritus oli selline poolkõva, poole tõusu peal sain alles nipu kätte, kuidas edevamalt edasi liikuda. Teisel korral alistus püstloodis sein päris käppelt. Allatulek olla mul perfektne olnud juba esimesel korral. Kuigi see võis ka instruktori meelitus vms olla.

Kui ma siis lõpuks otsustasin ka kergema raja ette võtta ja koos konksudega (raskemal rajal turnisin kirkadega üles), siis osutus see sõna otseses mõttes katsumuste rajaks. Ei mina nende konksudega ümber käia osanud. Haagid teise küll seina külge, aga nii kui raskuse ühele jalale andsin, nii see konks ka järgi andis. Ühesõnaga sai allolev rahvas kõhutäie naerda. Enda lohutuseks võib öelda, et enamuste teiste üle sain ise täpselt sama targalt itsitada.

Tulemuseks oli ääretult hea tuju ja üks õnnetu sinine põlv, aga see paraneb ära!

Motivatsiooni nappus...

... on mind hetkel tabanud. Mind nimetati ulluks sporditibiks hetk tagasi. 2-3 korda nädalas trenni teha - hull või mitte, vahet pole. Ahjaa, see pidi ka müstika olema, kuidas ma jala tööle viitsin käia. Täna läksin jala trenni ka ja sealt tipa-tapa ka kodu poole marssisin.

Aga nüüd poindi juurde ka. Teen mina trenni. Vahva, mul meeldib ennast liigutada, aga hetkel ei tundu miskipärast ühtki eesmärki olevat, miks seda teha. Et mitte valesti aru saada, siis ma teen trenni enda, mitte teiste jaoks, aga sellega võiks kaasas ka miskit käia. Talvel sai selle nimel rühitud, et mägedes luud-ja-lihased kanged poleks. Ei olnud :) Vahva!

Aga praegusel hetkel ei leia suurt sihti küll. OK, ratta hooaeg on algamas. Kui aus olla, ei oska ma sellega seoses küll miskeid märke maha panna. Võin ju suure hurraaga Elioni sarja sõitma minna. Jälle AGA arvestades seda, et mul endal transporti pole, mis mind mööda Eestit liikuda aitaks, siis ma olen suhteliselt kindel, et lõpptulemus sarnaneb suurelt eelmise aasta omale. Kohale jõuan ma ikka miskile 3-le etapile. Mis teeb mõttetuks ka eelregistreerimise, sest see on 1000 raha per nägu ja mina selle maksmises suurt pointi ei näe, eriti, kui meil puudub neljas liige ka veel. Eelmine aasta oli hea tõdeda, et well I did it! Noh, eelmine aasta juba sain hakkama, mis siis nüüd???

Mõõn vist?!

R.I.F.F. ja Second Chance

Nagu eile räägitud, nii ka korda saadetud. Kuna üritus oli välja kuulutatud stiili peona, ajasid Õed Tihedad endale võistlusdressi selga ja seadsid sammud kesklinnas asuva klubi poole. Ukse peal teavitas turvamees, et dressides sisse ei lasta. Möh? Ühesõnaga tüüp ei teadnud stiilipeost memmegi. Baarman teavitas, et tema loeb tavaliselt lehest, mis üritused neil toimuvad, et keegi kohalik küll infi ei jaga. Aga kostüümi eest saime tasuta arbuusikoksi. Parima kostüümi auhinda kella 2-st veel välja jagatud polnud. Meil käis tihe rebimine, sest selgus, et meie olümpia esindus oligi peol ainuke. Muidu oli vahva. Mõned pildid Õdede Tihedate seiklustest leiab siit.

P.S. Kas anda Riffile teine võimalus... selles ma küll kahtlen.

Heh, tegevust, kui palju. Kõigepealt sai ühe sõbrantsiga Pirtal käidud, siis teisega Baltijaama turul ;) siis ühe sõbraga sai esimene grill tehtud (ja suht õlleseks sain ennast seal) ning nüüd ootab ees R.I.F.F. (just for the record: ma pole seal kunagi varem käinud) ja üritus "Second Chance# ja stiil Moskva Olümpiamängud, plaan on mängida paari Õed Tihedad :D