... on mind hetkel tabanud. Mind nimetati ulluks sporditibiks hetk tagasi. 2-3 korda nädalas trenni teha - hull või mitte, vahet pole. Ahjaa, see pidi ka müstika olema, kuidas ma jala tööle viitsin käia. Täna läksin jala trenni ka ja sealt tipa-tapa ka kodu poole marssisin.
Aga nüüd poindi juurde ka. Teen mina trenni. Vahva, mul meeldib ennast liigutada, aga hetkel ei tundu miskipärast ühtki eesmärki olevat, miks seda teha. Et mitte valesti aru saada, siis ma teen trenni enda, mitte teiste jaoks, aga sellega võiks kaasas ka miskit käia. Talvel sai selle nimel rühitud, et mägedes luud-ja-lihased kanged poleks. Ei olnud :) Vahva!
Aga praegusel hetkel ei leia suurt sihti küll. OK, ratta hooaeg on algamas. Kui aus olla, ei oska ma sellega seoses küll miskeid märke maha panna. Võin ju suure hurraaga Elioni sarja sõitma minna. Jälle AGA arvestades seda, et mul endal transporti pole, mis mind mööda Eestit liikuda aitaks, siis ma olen suhteliselt kindel, et lõpptulemus sarnaneb suurelt eelmise aasta omale. Kohale jõuan ma ikka miskile 3-le etapile. Mis teeb mõttetuks ka eelregistreerimise, sest see on 1000 raha per nägu ja mina selle maksmises suurt pointi ei näe, eriti, kui meil puudub neljas liige ka veel. Eelmine aasta oli hea tõdeda, et well I did it! Noh, eelmine aasta juba sain hakkama, mis siis nüüd???
Mõõn vist?!
1 kommentaar:
eat. fuck. skydive!
Postita kommentaar