Eile, peale tööd. Või noh, napilt tööajal, võtsime suunaks Rannamõisa panga ja jääronimise. Kuna ma kunagi laskunud olen, tundus too üritus ka kutsuv. Seda oli ka ja köiega laskumisega tal küll suurt ühist ei olnud - alla tulles nö 'kiikuda' ei tohtinud.
AGA üritusest endast. Ronimine toimus kas kirkade või konksudega. Võtsin mina ette kohe raskema raja (kahe vahel sai valida), tegin esimesed kaks sammu, kui ma juba KUKUN sain karjuda. Esimene üritus oli selline poolkõva, poole tõusu peal sain alles nipu kätte, kuidas edevamalt edasi liikuda. Teisel korral alistus püstloodis sein päris käppelt. Allatulek olla mul perfektne olnud juba esimesel korral. Kuigi see võis ka instruktori meelitus vms olla.
Kui ma siis lõpuks otsustasin ka kergema raja ette võtta ja koos konksudega (raskemal rajal turnisin kirkadega üles), siis osutus see sõna otseses mõttes katsumuste rajaks. Ei mina nende konksudega ümber käia osanud. Haagid teise küll seina külge, aga nii kui raskuse ühele jalale andsin, nii see konks ka järgi andis. Ühesõnaga sai allolev rahvas kõhutäie naerda. Enda lohutuseks võib öelda, et enamuste teiste üle sain ise täpselt sama targalt itsitada.
Tulemuseks oli ääretult hea tuju ja üks õnnetu sinine põlv, aga see paraneb ära!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar