Nädalavahetus läks jälle nagu ludinal.

Reedel Kuusikule sõites ei olnud absoluutselt mingit tunnet ka, et tahaks lennukisse ronida. Aitasin hoopis varjujärjekorda pidada ja olin niisama kaunis.

Laupäeval sama lugu. Panin kohe algusest peale rõhku varju järjekorra pidamisele (otsustasin, et olen nõus seda ka Parasummeril tegema.

Pühapäevaks olin plaaninud ühe hüppe, et terve nädalavahetus ikkagi vahele ei jääks. Tõenäoliselt laupäevasest paarist ebaõnnestumisest oli öösel lausa hirm nahavahel. Hommikuks oli see küll tagasi tõmmanud, aga lennukis oli ikka kerge kõhedus sees veel. Uksel õnneks oli see üle jäänud ja nii ma sealt välja vupsasin. Proovisin pöördeid teha, ei tulnud suurt midagi välja, ühtepidi sain pöörlema, aga enam pidama ei saanud.

Läksin tegin siis teise katse veel. Plaanisin kohe alguses rahulikult asja võtta ja mitte kiirustada. Asi pälvis sellega, et 360 kraadi tehtud, kõrgust 1000 meetrit ja tsau-pakaa teisipidi pööramine. Tuleb kiiremini ennast pöörata, nagu selgus. Ma olla ikka marurahulikult seda teinud.

Kiusatus oli veel küll kolmandale katsele minna, aga ei pannud ennast järjekorda ja kui lennuk oli tankima läinud, selgus, et see enam tagasi ei tulegi. Nii et kiusatus oli ka läinud koos lennukiga.