Laupäeval avastasin, et mul on kombeks lennukis olles üht ja sama viisijuppi ümiseda. Hea lugu iseenesest. Teinekord ümisen hüppe ajal ka.

********************

Seekord küll mitte... polnud mitu nädalavahetust hüpanud ja siis läks tiba aega, enne kui endale ja ihule selgeks sai, mis ma sinna üldse tegema läksin. Õnneks küll ei rokkinud ja isegi ei laperdanud mitte ja lõpuks õnnestus ka külgedele liikumine, mida Liisule ette näitama läksin (esimene pool hüppest meenutas küll pigem üles-alla liikumist, kord kukkus Liisu alla ja siis jälle mina).

UPDATE! Ei tulnudki kohe meelde, et kuplit taunsaisin ka 190-se peale. Maandumisel "svuupasin" terve vasaku sääre roheliseks. Aga asi elas juba oma elu seal pea kohal, päris äge oli :P

********************

Bõulamine läks ka üles-alla kontekstis, pigem alla, aga vahva oli sellegi poolest. Kui ma veel natuke harjutan, küll siis paremini läheb :P

********************

Ja seda veel, et esmaspäevased varajased hommikud tuleb ära keelata!