Pühapäev on tore päev

Eile oli tore päev: enamus sellest möödus voodis raamatut lugedes ja niisama tsillides.

Ühe raamatu (K. Kesey "Lendas üle käopesa") sain läbi ja alustasin uut (M. Puzo "Ristiisa) ja jõudsin sellega kuskile veerandi peale.

Eelneva tiheda tegevuse vahele mahtus veel kalasupi vaaritamine ja täpselt minule mõeldud 4 pannkoogi küpsetamine. Suppi tegin tervele sõjaväele, nii et ma söön nüüd seda tõenäoliselt järgmised mitu päeva!

Igatahes ma kohe tunnen kuidas ma olen igasugustest pidustustest välja puhanud ja võib uue hooga alustada :)

Kõik käib mul omas rütmis:

Eile jõudsin tööle poole 12 paiku.

Täna olin kohal ca tund varem.

Homme on õnneks laupäev ja ei pea üldse tööle ilmuma :)

Võrkpall on võrratu

Otsustasin siis seda osakonda nats parandada. Sai K. ettepanek vastu võetud ja seadsin sammud eile Kakumäele.

Programmi kuulusid "liblikad" (ma päris täpselt ei saanudki aru, mis see endast kujutab: kas pikali viskumist või niisama kätega vehkimist?) ja üleüldse olin ma jube graatsiline eile platsi peal. Kumb tiim peale jäi, ma isegi ei tea, aga meie võistkond oli kindlasti ilusam :P

P.S. Infoks: Kakumäele ujuma suurt minna ei tasu.

P.P.S. Ratas jäi ka seekord sõidukõlbulikuks tuunimata.

Riia Palsam, Karin ja Sven

Foto: Sven
Ehk siis lugu sellest, kuidas ma Leigo talus käisin.

Reede kulges suuremate viperusteta. Esinemine tuli enam-vähem välja. Kuigi ma monitorist peale klahvide suurt miskit ei kuulnud, siis ei oska päris täpselt öelda. Kunagi, kui ma pilte saan, näitan ehk teilegi milline Riia Palsam välja näeb :)

Muidu mängis, nagu juba tavaks saanud, DJ Ervin meile öö otsa mussi ja selle saatel sai isegi vee peal tantsitud. Öises repertuaaris oli veel erinevaid alkohoolseid jooke (rumm, jääger, brändi... võib-olla oli veel midagi), mida suurelt osalt sai koolaga segatud, seni kui viimane otsa sai.

Laupäeval oli plaan ärgata lõunasöögiks, aga nagu ikka ei läinud päris nii, nagu plaanitud. Enesetunne oli loid, aga katki polnudki. Noh, aga ma polegi mingi lihtne inimene, et katki peaks olema, eksole.

Vaatasin siis mõndade seltsilistega rõdult, kuidas üks seltskond nabatantsu harrastas ja teised endale vildist mütse tegid. Ahjaa bongodel põristati ka.

Peale lõunasööki otsustasin lõunauinaku kasuks. Selle käigus magasin ma maha (kuuldatavasti) ohtrate vägisõnadega regilaulud ja ühtlasi ka tagasisõidu Tallinnasse.

Oma kurbust teisele üritusele mitte jõudmisega lahendasin ma ohtra koguse viina-siidri kokteiliga (nonalkohoolne jook oli selleks ajaks juba ammu otsa saanud). Ja ansamblist Regatt ei oska ma ka midagi rääkida, sest kui ma otsustasin seda bändi kuulama minna, oli neil viimane laul käsil.

Igatahes pühapäeva hommikul oli suht OK olla, kui räme uni välja arvata. Kas oli öine suitsusaun või tegelikult veel mitte kaine olemine selle põhjuseks - mina ei tea.

Puuga pähe

Ma nüüd aklimatiseerun. Üritan puhkuse meeleolust tagasi argipäeva ennast kuidagi sättida. Pühapäeva õhtu polnud hullu (no siis oli tegelikult veel puhkus ka). Pesin ainult pesu, lugesin nädala jooksul tekkinud lehed läbi (loe: vaatasin neis olevaid pilte ja pealkirju). Samal ajal tegin jalavanni :)

Aga no esmaspäeva hommik. Algatuseks kaklesin äratuskellaga ehk siis telefoniga, kuni südametunnistus mind jalaga voodist välja peksis. Seejärel vannitoast väljudes kõndisin otse kapi nurga otsa, nii et mul on nüüd muhk otsa ees. Õnneks siiski juuksepiiril ja eriti välja ei paista. Aga tunne oli küll selline, et see kapp on vahepeal madalamale paigutatud.

Järgmiseks arvutilaua kapis tuhnides ründas mind klaviatuuriklapp (no see alus, mis laua alt välja sõidab). Siis mõtlesin küll, et mööbel jookseb varsti mulle tormi. Hea et mul voodil puust ääri pole, muidu oleks tõenäoliselt sealt kah ärkamise käigus müksu saanud.

Uksest välja astudes mõtlesin küll, et see nüüd hea algus päevale polnud. Aga õnneks oli tööl asuv mööbel mu vastu hell ja mu pihta ei karanud. Küll sai hakatuseks profülaktika mõttes ühe töökaaslase kallal õiendatud, mis päeva edenedes igati õigeks teoks kujunes.

Tänane hommik algas paremini. Voodist sain välja veel hiljem, aga kapp oli omale kohale tagasi liikunud :)

In vino veritas

Tegelikult ei räägi ma nüüd üldse mitte veinist. Vaid hoopis õllest. Õigem oleks vist öelda poolõllest.
Nimelt see uus jook meie turul nimega DLight. Võtsime Olliga kahepeale puhkuse ajaks kasti kaasa. See kast sai muidugi esimese pooleteise päevaga ära joodud (kuumad ilmad, palju juua jne), aga see las jääb. Igatahes võin ma öelda, et sellest kogusest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. Isegi siider õllega ei maitse enam (mitte, et neil erilist maitsevahet oleks eksole).

Ollile väidetavalt maitseb see jook aga jätkuvalt.

Sounds like a good plan. Sounds like A VACATION

Lüllemäe: tõeline tsill ja grill ja olemine puhtas looduses. Mõnusalt veedetud tunnid järves ja paadisillal. Kõrgusekartusest üleolemine ja vaatetorni kõige kõrgemale platvormile jõudmine :P Ca 7-8 km-ne matkarada - no see kvalifitseerus spordiks juba :) Hilisõhtune koprajaht - ei, ikka vaatlus:) Tuhnimine ENSV Põllumajandusministeeriumi Kaagjärve Sovhoosi paberimajanduses. Sealt leidis ikka lugusi!

Karksi-Nuia ja tsivilisatsiooni keskel ujumine. SAUN!!! OK, korra sai sauna varem ka :) Vaibla - Võrtsjärv. TopShopi "Energia gängi" versioon. Päev läbi võrgpalli (muide, endiselt kvalifitseerun selle mängu mitte oskajate sekka). Õhtul oli saun nii lõõgastav, et kustusin kõikse varem ära.
Hee ja Sandra. 15. juuli 00:52. 3970g ja 54 cm :P Minu väike õde päris ise tegi! Ma olen nüüd tädi. Juba teistkordselt :)

Nädal tõelist puhkust :)))

Eilsest... korraga...

Ema lõpetas mul eile kooli. Sättisin ennast täpselt aktuse lõpuks kohale, et ei peaks umbses ruumis passima ja higistama. Aktus läbi, lilled jagatud, jäime isaga siis ootama, millal ema oma kursusekaaslastega jutud peetud saab. Selle ootamise käigus meenus isale üks anekdoot:

Ühel ilusal päeval pääsesid vabadusse aastaid ühes kongis veetnud naisvangid. Värava ees räägiti veel kolm tundi juttu, enne kui naised laiali läksid.

Õnneks me ikka kolme tundi ootama ei pidanud.

****

Õllesummeril käisin ka tiiru ära, eesmärgiga Metsatöllu kuulata. See üritus on ikka way mastaapseks muutunud. Igatahes midagi väega rõõmustavat ma selles küll ei leidnud. Peale selle, et kõige pealt saad "odavalt" väravast sisse, et siis maksta õlle eest ka veel üüratut hinda. Aga no esinejaid samas jagub ka igasse päeva mõnusalt.

Reedel astun ehk ka läbi... vist...

****

Ja jalgpallist rääkides nõustun Tuukri prouaga, et see meenutab kohati rohkem teatrilava kui sporti. Ja aina rohkem hakkab mulle tunduma, et see aasta on (jalgpalli)jumal prantslane. Ise muide olin Portugali poolt... nats isegi rohkem, kui spordi poolt.

Ja nii ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas Valgas ka pühapäeval kuskil finaalmängu näidatakse - avalikult, mõnes pubis näiteks? Nii palju siis tsivilisatsioonist eemal olekust eksole.

Nii vaikseks kõik on jäänud...

Ma tunnen iga päevaga aina rohkem, et olen täitsa tühi. Seest: emotsionaalselt, vaimselt.

Nädal, täpsemalt öeldes 5 päeva, tuleb veel vastu pidada. Siis saab linnast ära ja looduse keskele akusi laadima :) Seal EI PEA olema, vaid saab lihtsalt OLLA :P