Ma nüüd aklimatiseerun. Üritan puhkuse meeleolust tagasi argipäeva ennast kuidagi sättida. Pühapäeva õhtu polnud hullu (no siis oli tegelikult veel puhkus ka). Pesin ainult pesu, lugesin nädala jooksul tekkinud lehed läbi (loe: vaatasin neis olevaid pilte ja pealkirju). Samal ajal tegin jalavanni :)
Aga no esmaspäeva hommik. Algatuseks kaklesin äratuskellaga ehk siis telefoniga, kuni südametunnistus mind jalaga voodist välja peksis. Seejärel vannitoast väljudes kõndisin otse kapi nurga otsa, nii et mul on nüüd muhk otsa ees. Õnneks siiski juuksepiiril ja eriti välja ei paista. Aga tunne oli küll selline, et see kapp on vahepeal madalamale paigutatud.
Järgmiseks arvutilaua kapis tuhnides ründas mind klaviatuuriklapp (no see alus, mis laua alt välja sõidab). Siis mõtlesin küll, et mööbel jookseb varsti mulle tormi. Hea et mul voodil puust ääri pole, muidu oleks tõenäoliselt sealt kah ärkamise käigus müksu saanud.
Uksest välja astudes mõtlesin küll, et see nüüd hea algus päevale polnud. Aga õnneks oli tööl asuv mööbel mu vastu hell ja mu pihta ei karanud. Küll sai hakatuseks profülaktika mõttes ühe töökaaslase kallal õiendatud, mis päeva edenedes igati õigeks teoks kujunes.
Tänane hommik algas paremini. Voodist sain välja veel hiljem, aga kapp oli omale kohale tagasi liikunud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar