Kartuli-juustutort

No ei saa ka läbi kokandussaavutusteta. Seekord sai siis valmis treitud subjektis mainitud eine ja nägi ta välja selline:


Ja kui nüüd kedagi huvitab, siis tordi valmistamisprotsess ise on selline:
Keeda kartulid (ee, ma võtsin 8 kartulit, mis enamus olid pigem väiksed kui suured) koos koorega. Lase jahtuda. Koori ära.
Lõika leival koorik ja purusta leib köögikombainis või haki peeneks. Purustatuna kaalus leib ca 300g.
Sulata või (75g) ja sega läbi leivapuruga. Kalla puru vaagnale asetatud rõngasvormi (24cm diagonaal). Tambi ühtlaseks põhjaks. Pane külmkappi tahenema.
Tükelda kartul, üks värske Luunja kurk ja 200g pakk fetat kuubikuteks.
Sega maitsestamata jogurt (ca 100g) toorjuustuga (mina kasutasin umbes 150g maitsestamata ja sama palju hallitusjuustu maitselist toorjuustu). Lisa kartul, kurk ja fetakuubikud. Lisa soola ja veidi hakitud värsket tilli. Sega läbi ja tõsta leivapõhjale. Tasanda ja pane külmkappi tahenema. Mõneks tunniks või nii.
Enne serveerimist eemalda rõngasvorm.

Head isu!

P.S. Idee sain vanast SLÕ-st.

Üllatus!

Meie marketingipoisid said sellise üllatuskingi:




Blacky tegi mõned anplaagd lood. Päris heasti tegi.

Hrvatska

- 250 km-i läbimiseks kulub seal koos ühe söögi- ja supluspausiga ca 6 tundi, sest teed kulgevad mööda mäejalameid ja kiirus ei kasva suuremaks kui 80km/h; selle-eest seal on, mida enda ümber vaadata ja need 6 tundi ei tundunud sugugi pikad

- meri on seal sini-sinine ja maru-soolane ja paistab mõnusalt läbi; snorgeldades tekkis küll kohati kõhe tunne, kui 3 meetrit kaldast kaljulõhe kuhugi sügavustesse lihtsalt ära kadus

- päriskaljude peal ronimine on oluliselt edevam ja meeldivam ettevõtmine, kui spordisaali ronimisseinal; ma võiks öelda, et mulle isegi meeldis see :)

- matk ühe teadmata mäe tippu koos veini ja hobustega (keda me alul metsikuteks pidasime, sest nood olid sõna otseses mõttes in the middle of nowhere) osutus üheks aktiivsemaks ettevõtmiseks kogu reisi jooksul

- väikse sadama küla sadamas asuv hotell osutuks üheks lahedamaks, hubasemaks ja armsamaks, kus ma viibinud olen; meie kelner Ivan muidugi aitas sellele kõvasti kaasa - too mees oli ikka üks kelneri etalon :) nii mõnelgi meie maa esindajatel oleks temalt palju õppida! Ahjaa selle koha medium steak oli nii maitsev, et seda meenutades tekib ilmselge isu seda veel nautida

- pohmelli seal ei teki, kuigi kellegi sõbra tehtud veini juues oli ilmselgelt veini maitses ka tugevat pohmelli konsentraati(kirjutatakse see sõna nii?) tunda - see-eest maitsesid sellised nii hästi, et alati sai juurde tellitud

- väike Lokrumi saar koos paabulindudega ja see rand ... mmmm (liivaranda Horvaatias muidugi ei leia, on kas kiviklibused - üldkasutatavad või kaljude vahel/peal - need viimased on meeletult ilus vaatepilt)

- märkimata ei saa ka jätta mööda ranna äärt turnitud ja otsitud kaljudevahelist lahesopikest, kus ainult meie beesitasime, snorgeldasime, kaljudelt vette hüppasime! (väga lahe ette võtmine) ja muidu mõnusalt aega veetsime - PARIM!

Mini Parasummer 2007

Laupäev, 7. juuli Kuusikul.
Lennuväljal oli olemas manifest, hüppemeister, 4 hüppajat ja lennuk. Üks asi oli üle ka, õllepurk me näpu vahel.
Ja nii me siis vaatasime seal päikse käes, kuidas saast ilm Kuusikult mööda läks.
Algas mini Parasummer 2007.

Pühapäeva hommik see-eest läks käbedamini käima. Piloot nimelt teatas, et kohe läheb ilm ära ja kohe tuleks üles minna. Ajasime 4 soomlast maast lahti ja kähku pakkimismattide juurde, lisaks olin kohal veel mina ja Triinu ning hetke pärast oli näha saabumas Kaidot. Lippasime doomikusse varjude järgi. Tõusule sai veel kirja IPA ja mambur. Tõus täis, kamad selga ja lennukisse.
Plaan oli 3-way Triinu ja Kaidoga. Me Triinuga koos välja ja Kaido järgi. Ilus hüpe oli. Püsisime Triinuga ilusti algusest peale koos ja selgus, et kui vaja, küll ma siis ikka painutan ka :)
Kohati oli me lähedal ka Kaidot näha. Korra üritas ta mulle ka selga kukkuda.
Teise hüppe plaan oli selili kukkuda. Mis isegi enamasti õnnestus. Spinni tahtis ainult kohati sisse lüüa. Ei teagi, millest see tuli?
Maandudes leidsin pika heina seest üles aknaraami (õnneks klaasita) ja nüüd kaunistab suur sinikas üht mu säärt.

Tundub, et nende kahe hüppega mu selle aasta Parasummer piirdubki. Aga ma teen selle tasa, sest eilsete hüpete järel on tulnud tagasi hüppamisetunne :)

Homme Horvaatiasse!!!!!!!

Plaanisin mina täna hüppama minna. Aga ilmataats osutus jällegi lätlaseks.
Mh? Ah?
Igatahes olen ma nüüd anternatiivsetele pakkumistele avatud!