Aasta oli siis 2003 ning suur suvi lõõskas taevas ja maa peal. Saaremaal Kuressaare ringteel olid kaks tütarlast parasjagu hääletamas, et koju Tallinnasse pääseda. Tüdrukutel oli kokkulepe, et busse ei hääleta, sest raha pole. Olles paarkümmend minutit tee ääres lobisenud ja tulutult kätega vehkinud, pidas just üks buss kinni.
Nii kui uks lahti tehti, teavitas üks tüdrukutest: „ Meil raha pole!“ Aga oh imet: bussijuht hoopis naeratas ja teatas, et me raha ei soovigi, aga kuhu tütarlapsed teel on? Avastades, et sihtpunkt sama, kobistasid tütarlapsed end rõõmsalt bussi peale ning kojusõit võis alata.
Üks neist kahest tütarlapsest olin mina ning olime sõbrantsiga sattunud MLi bussile, mis oma vahvaid töötajaid suvepäevadelt kodu poole sõidutas. Mina veel tollel ajal MLi ridades polnud, kuid bussi peal istus tolleaegne personalijuht, kellele ma just sel samal nädalal oma CV olin saatnud ning Ain, kellega ma ca pooleteise kuu pärast üle laua istusin.
***
See lõbus ja sõbralik bussisõit saab minu jaoks homme läbi. Loodan, et bussi jääjatel jätkub seda va sõbralikku meelt, mida ma 6 aastat tagasi kogesin, veel pikaks ajaks.
Kuskil ja kunagi me sõidame jälle!
1 kommentaar:
Kunagi ennemuiste koolipõlves võttis mind pinginaabriga Karpaatide jalamilt peale lätlasest furgoonijuht, kes kah raha ei tahtnud aga tegi tingimuseks et peame talle kuni Tallinnani vahetpidamata laulma, et ta magama ei jääks. Mei ei kohtunud pärast seda kunagi.
Postita kommentaar