***

Reedel tehti põlvele igasugu kiirus-, jõu-, vastupidamis- ja liikuvusteste.

Numbreid nägin juba kohe. Mõned olid head ja mõned mitte nii head.

Täna seletati siis pikemalt. Midagi toolilt rõõmust püstikargama panevat polnud. Pigem vastupidi. Kui kiirus ja jõud on ok võrreldes vasaku jalaga, siis vastupidavus ja liikuvus on kaugel sellest. Istun siin nagu hunnik õnnetust ja teagi, mis peale hakata.

Ühesõnaga, kui hüpata, langevarjutada (st korralikult maanduda) ja pikemat maad joosta tahta, siis peaks laskma teise opi ka teha. Eesmine ristside on lihtsalt nii veninud :S

Teine op tähendab aga 9 kuud ei mingit hüppamist-kargamist, rääkimata jooksmisest. Mitte midagi, mis mõistuse vähegi kodus hoiaks või paika tagasi loksutaks, teha ei või. 

Ma saan ka sellest aru, et pikas perspektiivis on see kasulik ja bla-bla-bla.. aga... oehhh! Ma olen sel aastal enam-vähem 9 kuud juba niigi vigane olnud ja... Ma kohe tunnen, kuidas mu stressi-level kõrgustesse tõuseb! Ma ei oskagi muud teha kui ohata praegu.

***

"Suhted on lahing. Suhted on nagu malemäng. Ja mida tegin mina? Ma lihtsalt viskasin kõik oma malenupud korraga lauale ja ütlesin: "Näe! Võta kõik!""*

Smartass!

*Vabatõlge Sophie Kinsella raamatust "Can You Keep a Secret?"

MTV EMA 2013

Noh, tuleb tõdeda, et vahel juhtub minuga ikka paremaid asju ka. Mul tavaliselt loterii-allegriiga ikka suurt ei vea. Ilmselgelt pole mul just maailma õnnelikum käsi ses valdkonnas.
Mõnda aega tagasi aga potsatas mu meilikasti kiri, kus teatati, et olen võitnud 2 piletit MTV Euroopa muusikaauhindade jagamisele Amsterdamis. (Olgu öeldud, et ma siiani ei tea, mis tõstis mu kätt üldse ses loosimises osalema?!)
Ma olin ikka pikalt suht uskmatu, et see nii tõesti on.
Eniveis, peale mõningaid telefonikõnesid, veel paari meili, lennupiletite ümbersättimist ja sellist tipp-tipp jooksu lennujaamas, ma sellele üritusele ka jõudsin.
Ütleme nii, et päris tore oli näha, kuidas üht sellist teleshowd kokku pannakse. Mõnda kuulsamat tegelast nägin üsna lähedalt ka. Katsuda siiski ei antud :)
Noh ja lõpuks tegin oma telefoniga paar udust pilti kah:

Ürituse-eelne möll:

Katy saba lehvitamas:

The Killers (oli hää küll!)

Bruno Mars:

Kings of Leon:

Wiggle-wiggle-wiggle-I'm-sexy-and-I-know-it-mees

Hea aasta 2013...

... have some mercy!
Mul on juba villand nendest vigastusest, õnnetustest ja muudest napikatest.
Eile jõudsin ühe nolgi tõttu, kes kaugtulesid ei mõistnud maha võtta ja mujal, kui keset teed ei mahtunud sõitma, paari sinika võrra "rikkamana" koju. No ma tänan, mul olid need täpselt veel puudu!

***

Uskumatu, kui palju on ikka inimese peas kinni.
Eile. Füsios.
Mu füsioterapeut ütleb mulle, et nüüd hakkame hüppama ja näitab harjutust ette. Ma küll ise ennast ei näinud, aga ilmselt oli mu näos üks suur küsimärk ja peas vasardas mõte, et mu terapeut on lihtsalt lolliks läinud.
Mina ja hüppama, nüüd ja praegu? Lollakas!
Hirm oli.
Ja kui siis hakkasin arglikult hüppama, siis polnud valu ega midagi. Jalga tuli lihtsalt kontrollida ja kõik oli ok.

Olgu öeldud, et päris kaugust ma ikka hetkel ei hüppa. Veel. Pigem oli tegu kohapeal kerge põrkamisega :) Aga rõõmu tulebki tunda ka väikeste saavutuste üle!

Otsin sponsorit..

... tunnelis lendamiseks. Aitäh!

Mõistukõne

Ma tulen. Ja ma lähen.
Ja ma tulen. Ja lähen.
Ja tulen ja lähen.
Ja jälle tulen...
Mu hing on rahutu, kuid mu süda on valmis.

Huumorinurk

Saabus minu meilikasti automaatkiri tööpakkumisportaalist, kus muu hulgas märgiti järgmist:
"Loed seda kirja, kuna meie andmebaas kirjeldab Sind sobiva kandidaadina. See aga annab Sulle võimaluse kandideerida Karkassi monteerija ametikohale."
No väga tore.

Tegin siis huvi pärast kuulutuse lahti, et vaadata, mis seal siis on:
Töö kirjeldus
Pehme mööbli karkassi montaaz, detailidest karkassi moodustamine.

Nõudmised kandidaadile
hea pingetaluvus
kohusetundlikkus ja täpsus
koostöövalmidus
oskus töötada meeskonnas
töö sobib meesterahvale

No enamustele tingimustele ma ikka vastan, kuigi viimati tsekates ma veel end ümberlõiganud pole ja no tõesti karkassidest või monteerimisest ei tea ma mitte kui muhvigi.

Aga ma muidugi tänan mind meelespidamast :D

Sügis on!

Hommikul ärgates on õues veel pime, nii et lamp tuleb esimesena asjana põlema lülitada.
Tööle sõites paistab tõusev päike täpselt silmaauku. Aga see-eest on valgus hästi-hästi ilus ja õhk on supervärske :)
Täna tõmbasin ka talvekindad kätte, sest tavaliste moto-kinnaste sees külmesid eile sõrmed puhta ära!

Ja appi-appi! Ma ei suuda oma villureid üles leida. Kes piistu pani?

Samas, lehed pole veel värvi võtnud, kõik on suht-koht roheline alles. Muru on ka rohelisest rohelisem. Nii et, kes rohelisemat karjamaad otsib, veel on võimalus külla tulla ja seda siit eest leida :) Taevas on, olenevalt päevast, ka üsna sinine. Päevane temperatuur käib ka ikka sinna 15 kraadi kanti.

Aga üldiselt, täiesti sügis on!

Ühel hommikul oli tarvis nobedamini kui kõndides peatusesse saabuva bussi peale udjada. Proovisin joosta. No can do! 

Aga mulle endale tegi mu liikumine (teagi, kuidas seda vildakat lonkamist nimetama peaks) küll hirmsast nalja.

Bussi peale jõudsin ka :)

Väikesed asjad, mis teevad rõõmu

Eila tõmbasin teksad jalga ja avastasin, et nööpe polegi vaja kinni panna. Need olid juba jalast võttes kinni jäänud.

Rubriigist füsioteraapia

... kui see värk samas vaimus jätkub, siis on mul jõuludeks elu pringim peps!

Kooli. Kooli? Kooli!

Eile oli esimene koolipäev.
Uhh, see saab üks tihe (kooli)aasta olema. Enne eilset olid mul juba kõik õpitud ladinakeelsed sõnad peas sassis, rääkimata miskitest telgjoontes ja mis telge pidi mis liigutused toimuvad. Uhh!
Enne, kui kohale jõudsin, olin juba mitu korda mõelnud, et kuhu ma nüüd oma arust ikka ronin. Peale tundi õnneks nii saamatu tunne polnud.
Kuna õpe on hollandi keeles, siis ootab ees tohutult palju õppimist, aga küll mina hakkama saan :) Pean saama!

Ahjaa, spordimassaaz on see, mida õppima asusin.

Väikesed asjad, mis teevad rõõmu

... kui füsioterapeut teatab sulle, et alates detsembri teisest poolest on langevarjutamine lubatud.
Juhuuu!

Füsioteraapia

... on nagu jõusaali programm. Kahe erinevusega:
- see on kõvasti kallim
- paar üsna kena ja lahket noormeest hoiavad su tegemistel silma peal ja juhendavad su viisakalt ühe masina juurest teise juurde

Nii on!

Luulenurk

Hea igatsust rahuldada
Püüdes
Nii šokolaadikoogi
Kui jäätisega
Jääb ikka suhu
See magusatahte maik
Ja süda vaid
Läigib

***

Ma olen maailma parim!
Maailmatumas suuruses
Mõttetark ja elutark
Kirjatark ning ninatark
Ja maailma kõige osavam
Kõige terasem
Ja tabavam 
Ühtlasi ka kõige
Kõrgemal
Niiet ma ei lase
Sul end kukutada
Selleks
Et Sa ise
Saaksid siia
Ronida

Leitud Eleanori blogist

Väike põige kööginurka

Mu üks viimase aja üks vaieldamatuid lemmikuid on nö võltsriis. Tegu on hästi lihtsalt valmiva toiduga. Nimelt on vaja riivida lillkapsas ning see siis vastavalt soovile sojakastme ja tsilliga (ma kasutan tsillihelbeid) läbi praadida ja voila! Väga nom-nom :)
Alloleval pildil on seda lemmikut näha koos paneeritud kalkuniliha ning kurgi-tomatiga.

4 kuud füsioteraapiat on ees. Neli!!!! kuud!!!!
Kaks korda nädalas.
Ma olen jätkuvalt vaene pruut :D

Eks plaanidel ongi kombeks vastu taevast lennata. 

Midagi to-do listi

Ühel heal päeval mina lähen ja matkan, kajakin ja-teen-mida-iganes Matka kanjonis :)

Raha ei hüüa minnes

Arve haiglateenuste eest tuli ära. Lõpuks.

Ambulatoorse takso teenus: ca 100 eurot

Plaaster + mögin + veel mõni medikament: 18 eurot

Kogu muu kamarajura (röntgen, 4 tundi arsti ootamist jms): 550 eurot

Ise pean sellest 350 raha välja käima. Ülejäänu katab kindlustus.

No ei ole tore selliseid arveid keset suve ja vahetult enne puhkust saada.

Mkm.

Käisime Brüsselis

Jaanid... eee... mitte millegi moodi

Juba vanad hollandlased (ega ka belglased) ei osanud jaanidest ega midsummerist suurt midagi arvata. Ei arva need rahvad ka tänapäeval sellest suurepärasest suveüritusest mitte kui mõmmigi.

Kuigi mul oli vahepeal meeletu kihk ikka Eestisse lennata, siis igalt poolt vastu vaatavad piletihinnad matsid selle mõtte kiirelt maha.

Niisiis tuli alternatiivseid tegevusi otsida. Viimast ei tulnud teha eriti kaua, sest mul meenus, et üks mu kohalik langevarjusõbranna oli kuu aega tagasi rääkinud midagi Beneluxi svuubivõistlusest. See sattuski nüüd just möödunud nädalavahetusele jääma. Noh, kuna mul midagi targemat pähe ei tulnud, pakkisin telgi ja magamiskoti koos tavalise teki ja padjaga autosse ja udjasin reede pealelõunal Zwartbergi poole.

Ütleme nii, et tegu oli ilmselt maailma kõige safe-ma üritusega üldse. Seda põhjusel, et võistlushüppeid tehti täpselt 0! Ilmataats jagas ainult pilvi-pilvi-pilvi ja üha tugevnevat tuult-tuult-tuult.

Niisiis loeti üritus laupäeva pealelõunal, kui ilmaprognoos aina kehvemaks ja kehvemaks muutus, katkestatuks.

Laupäeva õhtul toimus grillimine või õigemini grillitud kraami tarbimine, sest esimese poolega tegeles miski puhvet nimega Marianne. Kui kõhud täis pugitud siirdus pool seltskonda kodu poole ja teine pool miskisse Itaalia puhvetisse.

Itaalia puhveti baarman nägi välja täpselt nagu Tony (kuigi hilisemate tundide käigus tuli välja, et tegu oli hoopis Florenciga vms). Me hüüdsime teda Tony'ks edasi. Muude tegevuste käigus tegime ka tissipilti ja tuli tõdeda, et iirlased on jätkuvalt väga amazed põhjarahva paljalt saunaskäigu traditsioonist. Jah, pilti me paljalt siiski ei teinud ja ka sauna polnud kuskilt käepärast võtta. Küll aga lõppes me õhtu väikese seltskonnaga miski tüübi rendiautos pidu pidades. Seda polegi vist varem teinud.

Langevarjuritega öbisemine on ikka üle prahi tegevus.

Siin siis mainitet tissipilt:

Ja siin ka ürituse kokkuvõttev video:

Hõissa jaani teilegi!

Hooaeg avatud

Millaski kevadel sai räägitud, et tuleb perekond NATO-le külla minna. Eesmärgiga sõpru näha ja hüpata.
Mõeldud-mõeldud ning äsja lõppenud nädalavahetusel see teoks saigi.
Reede õhtul käisime surevate laste soovide täitmise eesmärgil jooksmas (kl 11 õhtul!) ja muidu söömas-joomas. Blackhawk-i nägin ka. On teine oluliselt suurem võrreldes mälupildiga, mille filmimaailm minu aju sisse oli tekitanud.
Eniveis. Laupäeva hommikul seadsime siis oma sammud Maubeuge'i poole. Kohale jõudes ootas meid päike, kaunis lennuväli, hunnik langevarjureid ning Grand Caravan ja Porter.
Tuleb tunnistada, et seekord olin hooaja avahüppe eel oluliselt rahulikum kui eelmisel aastal. Kuigi paus oli isegi vist tiba pikem.
Hüpped olid sellised tiba kobamised, aga toredad ja üsna tsillilt lennatud. Kohukese osakonda võib kirjutada lahtise visiiriga hüppe (jajaaaa, ma polnud ju varem fullface kiivriga hüpanud), mil mu naeratuse viis vettinud silmad ja pahupidi löövad silmalaud. Ei julenud seda visiiri näppida ka, kartsin, et äkki on minema lennanud. Kõhuli keerates enne träkkimist lõin teise ikka kinni. Ning samasse osakonda kuulub ka maandumisel jalgadele liigne keskendumine, mille tõttu varju korralik fleer kuidagi tahaplaanile vajus. Ei, midagi ei juhtunud, ainult sprintima pidi tiba.
Aga üldiselt mulle meeldib ikka inimesi vabalangemises näha. Mul vist oli enamuse ajast suu kõrvuni. Hea on kohe olla :)

Siinkohal tahakski veelkord head seltskonda toreda nädalavahetuse eest tänada!

I'm baaaack!

Kolmapäeval teatas mulle arst, et temal mulle mingeid piiranguid seada ei ole. Kõik on lubatud. Tuleb ainult oma põlve usaldada!
Nii et jooks, langevarjuhüpped... kõik on lubatud!
Täna tegingi esimese argliku katse jookusrajal (loe: linnavahel). Tuleb tunnistada, et põlv ei andnud kordagi selle 4,5km jooksul tunda. Hoolimata sellest, et tempo oli siga aeglane, tahtis hoopis süda seest välja karata. Vat mis kaks kuud pausi tähendab.
Kui nüüd põlv tuuletunneli järgmine nädal kenasti ära kannatab, siis ei hoia mind küll miski enam taevast eemal :P

Juhuu!

Veidrad hollandlased

Hollandlaste käitumises on mulle järjekordne veidrus silma hakanud.
Nimelt ma julgen väita, et 90% juhtudest, kui mina kinno lähen, leian kellegi oma koha peal istumas. No pole vahet kas tegu on noorte tüdrukute või 60+ vanapaariga.
Täiesti mõistetamatu minu jaoks.
Olgu öeldud, et ma tavaliselt kalpsan kinno üsna viimasel minutil ja valin tavaliselt koha, kus kedagi eesreas istumas pole ja kui võimalik, siis kõrval ka mitte.
Ja kui ma siis seal poolpimedas ruumis oma kohta otsin, siis oh-sa-ime, keegi on juba seal ees.
No kas tõesti on jube raske piletit ostes valida endale koht, kus tegelikult ka istuda soovid?
Möh?

Kevad on käes!

Lõpuks ometi :P
Kohe nii käes on, et käisin pühapäeval lausa rannas seda imet oma silmaga kaemas. Paljaks päris ei kiskunud ennast, aga tennised ja sokid kraapisin küll jalast. Ühe õlle libistasin ka.
Randa minnes aga tabas mind tohutu jooksuigatsus. Kõik mu jooksurajad jäid teele või siis napilt kõrvale ja no kihk on ikka suur.
Jätkuks nüüd seda kannatust mitte liiga vara rajale ronida ja põlvele liiga teha :P

Eile õhtul käisin kõndimas. 30 minutit. Põlv andis ainult tiba tunda. Täna lähen proovin koormuseta crosstrainerit. Kui ei kannata, siis vehin nats hantlitega. Vaja ju kätele ka trenni teha :) Muidu muutuvad teised tunnelis kiirelt makaroniks. Hahahaaa!

Ohh-ja-Ahh-matkal

Kohati mulle tundub, et Eestis tööd leida on sama hea või vaat et hullemgi, kui heinakuhjast nõela otsida.

Ega väga palju pole ka midagi, kui just suitsujuustu suitsutajaks või triikijaks ei taha hakata.

Ja kui leiadki koha, mis tundub põnev ja mille tingimustele vastad, siis tuleb tunnistada, et päris paljudel juhtudel on tagasiside ikka niru tulema. Eriti "meeldiv" suhtumine, kas pole?!

Welcome to Estonia!

Täna on virisemise päev. Mul vähemalt.

Selle nädala saavutus

Ma saan treppidest üles-alla käia. Noh, nii nagu tavaline inimene seda teeb. Rahulikult ja ettevaatlikult, aga ma saan!
Oi, küll on hea tunne :)

Head uudised

Meniskiga tundub korras olevat. St täna, kui arstionu mu jalga kõikvõimalikes suundades väänas, polnud peaaegu üldse valus. Kuu aja pärast korduskontroll, aga paistab, et on ok.
Paistes ikka on veel tiba, aga saan juba oma koiba 90 kraadi jagu väänata.
Nüüd on vaja miskine füsio-puhvet leida, et põlve korralikult jälle painduma saaks.

No vähemalt püütakse sind tibagi rõõmustada haiglat külastades.
Tuleb tunnistada, et eriti ei aidanud, kui mu põlve kõikvõimalikus suunas väänati ja ma valust seal hambaid krigistasin.
Tagant järgi vaadates on nunnud tegelased küll.
Järgmine esmaspäev on ortopeedi külastus.

Paraneb

Tänaseks saan oma põlve juba natuke kõverdada. Päris 90 kraadi veel ära ei tule, aga no olen üsna lähedal sellele. Treppidest käies ununeb aeg-ajalt ära, et ei saa päris veel normaalselt käia ja tuleb astmehaaval üles marssida. Paistetus ka kahaneb tasapisi.
Kas keegi teab, mis harjutusi vms saab teha põlvele koormust andmata? See niisama passimine hakkab juba tüütuks muutuma :P

P.S. Tume-tumelilla tuli ka ära :D

Väike update

Täna hommikul hakkas mu parem põlv juba meenutama... põlve. Enam ei ole üks suur paistetus, vaid vaikselt hakkab miskeid vorme tekkima :)

Värvidest on kohal enamasti kollane väikese rohekas-sinise varjundiga.

Lonkamise olen ka tiba kabedamaks saanud. Enam pole päris selline kiirus, nagu teol kurvis pidurdades, vaid pigem nagu teol otse liikudes. Eile läbisin näiteks 1,5km 25 minutiga! Tempo magnifico!

Jalga saab mõnel määral juba kõverdada ka.

Kui nüüd see bussisõit ka kuidagi valutumaks muutuks, siis võiks end juba peaaegu inimesena tunda.

Nats on paistes

Paremal jalal on põlvekedre koha peal lihtsalt üks suur paistetus. Ja paistab, et mõne aja jooksul võib kõiki vikerkaare värve vahelduva eduga täheldada :D

Vigane pruut

Neljapäeval olin nii osav, et suutsin oma rolleriga teeperve rammida ning selle tulemusel paar kukerpalli betoonil teha. Tuleb tunnistada, et nii kui käntsu käisin, oli kohe ca 4 inimest mu ümber, kes kõikvõimalikku abi pakkus: kes teatas, et tal on tekk autos, kui mul külm peaks olema ja no enamus ei lubanud mul lihtsalt liigutada ja keegi kutsus kohe ruttu kiirabi ka.
Kohale sõitis kaks politseiautot ja vilkurite ja signaali saatel kiirabibrigaad. Mul tegi see isegi nalja, sest nii hull see olukord nüüd ka polnud.
Miskit hullu õnneks ei juhtunudki. Kiiver oli peas ja ma sõidan ringi tsiklijakiga, millel igal pool kaitsmed sees. Ehk et nägu on kriimune (nagu pildilt näha) ning parem põlv on lõhki (mida pildilt ei ole näha). Põlvelt kraapis ikka naha maha ja selle tulemusena paistetas too üles. Liikumine on aeglasem kui teol, kes kurvis pidurdab, selle tõttu. Iludusvõistlustele ilmselgelt mõnda aega nüüd ka asja pole :D
Aga nüüd on mul siis kogemus ka Hollandi tervisesüsteemiga. Kui siiani olin ainult perearstil käinud, siis sedakorda õnnestus isegi ambulansiga haiglasse sõita. Esimene ots läks kiirelt: röntgen põlvest ja rinna piirkonnast (ilmselt jäi käsi kukkudes alla ja siiamaani teeb tiba valu) tehti suht kiirelt ära. Aga arsti pidin ca 4 tundi ootama. Kokku veetsin seal haiglas 5 tundi! Noh, vähemalt on hea teada, et luud terved.
Seiklus missugune! Ma pole küll kindel, et ma just sedasorti seiklust taga ajaks.
Nüüd ootan huviga, palju mulle see "lõbu" maksma läheb. Tervisekindlustuse "omavastutus" on 350 eurot, tea kas tiksub selle täis või saab odavamalt hakkama.

Kuidas leevendada hüppenälga?

Tellides langevarjutarvikuid loomulikult! Sedakorda tellisin endale kiivri. Fullface-i. Sest suveks on meil suured plaanid :)

Väikesed asjad, mis teevad rõõmu

Tere hommikust! Väljas on tunda kevade lõhna :)

***

Puhkuse ajal olen alati tervislik ja pean dieeti.
*
Seatiivad!
*
Kõik asjad, mida ei suuda identifitseerida, on pilved!
*
Imikud lasevad kärudes ringi.
*
Möliseja. (GPS)
*
Ole loll, aga järjekindel!
*
Püha kitsarinnalisus!
*
Tahaks Maidule ka anda, aga täpid on ees.
*
Kaks tüüpi tulid vastu, aga üks oli naine!
*
Piisknakkuse teel leviv abaluu issias.
*
Esiisalatsioon.
*
Kus on päike? Selgita ja too kolm näidet!

Reisisihiks oli meile....

Ömm, mitte Rotterdam... 

Kolomna jääb sel aastal kahjuks ära, aga jänksipühad veedan Eestis ja mais lähen Prahasse tuuletunneldama. 

On, mida oodata :)

Jippiii!

Miks ma jooksen?

"But while as children, and even adolescents, we can respond to this natural urge to run and break into a trot whenever the feeling takes us, as adults it's not the done thing to just start running at any moment, without any reason. So we formalise it. We become runners. We buy running kit. We set out our carrots (our targets), we download iPhone apps, we get people to sponsor us (so there's no backing out), and once everything is set up, finally we can run." /Adharanand Finn, The Guardian/

Mu käest on ikka aeg-ajalt küsitud, et miks ma (nii palju) jooksen? Olgu kohe ära öeldud, et tegelikkuses ma ikka nii väga palju ei jookse, samas ega see küsimuse olemust ei muuda, eks. 

Olid ajad, kus jooks oli üks osa mu suusatreeningutest. Ühel hetkel muutus aga jooksmine hästi vastumeelseks. Ilmselt seetõttu, et õpetaja mind miskisugustele krossivõistlustele kogu aeg saatis. Mulle aga absoluutselt ei istunud 20-kesi väiksel metsarajal oma koha eest võidelda. (Ma vist olen seda varem maininud ka?!)

Paar aastat tagasi aga võtsin end kokku ja hakkasin jälle jooksma. Vaikselt, tasa ja targu. Eks need perioodid käivad praegu ka üles-alla ja ma teen seda enamasti ikka tunde järgi. Kui tekib tunne, et tuleb minna, siis lähengi. 

Aga miks ma siis ikka lähen? Jah, mul on omad sportlikud eesmärgid: joosta kiiremini ja pikemaid distantse, aga see pole ainus põhjus. Ma olen täiesti veendunud, et vastab tõele väide: jooksmine vabastab õnnehormoone! Jooksmine on mulle minu-aeg. Mu aju lülitab kõik argipäevase välja ja nii ma kas kuulangi linnulaulu, linnaliiklust või kõrvaklappidest tulevat muusikat. Ma kuulan seda, mis mu igapäevatoimingute käigus rohkem taustamüraks kvalifitseerub!

Peale jooksmist on mu sisemine rahu tasakaalustunud ja enesetunne super. Kõik päeva(de) jooksul kogunenud "paha" on justkui maha raputatud. Võin vast öelda, et jooksmine on mu teraapia saavutamaks rahu enda sees. Ja sellepärast ma jooksengi :)

Et nägu meelest ei läheks

Ja endale märkuseks, et voh, nii pikaks on juuksed vahepeal kasvanud :)

Sest on pühapäev

Trenn tehtud ja nüüd on pannakate aeg!

Illustreerimaks tänast kaunist talveilma

Pildi pätsasin sõbra FB seinalt.

Täna sajab lumi rohkem horisontaalselt kui vertikaalselt.
Ja praeguseks hetkeks on maa ka juba valge.

Veidrad hollandlased

No see, et ma hollandlastega erilist klappi ei leia, pole mingi saladus. Aga see on pigem mu isiklik tragöödia.

Aga no järjekordsed veidrused, mis mul siin viimasel ajal (jälle) silma on hakanud:

1. kui kohalikud näevad taevast mõnda lumehelvest langevat, arvatakse, et üle 30 km/h sõita pole mitte mingil juhul tark. Hoolimata sellest, et sõiduteed on täiesti kuivad ja soolatud. Nii ma ülbelt oma rolleriga täna autodest mööda kimmisingi.

2. kui kohalikud näevad päikest, siis on täiesti mõistlik otsus välja jooksma minna shortsides. Isegi kui väljas on miinuskraadid ja lumi maas. Brrr!

Go figure!