Kiire on...

.... liiga kiire, võib isegi öelda, et sigakiire.

Üritan kähku reedese HART-i kirja panna. Hüpe nr 5 minu jadas. HART nr 2.

Reedel sai siis suund Kuusikule järjekordselt võetud, hoolimata sellest, et kehtis tuulehoiatus. No tuul oli kohale jõudes sobiv küll. Sai nats sebitud, tunked ja ranits selga aetud. Viskasin ennast matile kõhuli ja harjutasin tiba avamisliigutust. Siis kangastus, et HART-i tehes olen ma tegelikult püsti asendis ja käsi liigub hoopis teist moodi. Mõte selgeks mõeldud, painutasin ennast hoopis püsti (no nii enam-vähem välja hüppe painutust imiteerisin) ja haarasin siis rõngast.

Üks hetk kamandati siis lennukisse. AN-2 ei olnud too päev minu sõber. Süda läikis see ja üldse raputas ja loksutas ta liiga palju. Kõigele lisaks sain ma lennukist alles teisel ringil välja hüpata. Suurem tahtmine oli esimeste lõpus ka püsti karata ja ütelda, et visake palun mind ka välja. OK, tegelesin seal siis sisse-välja hingamisega, et süda puperdama ei hakkaks. Polnud minul aega mõelda, et mida ma seal lennukist väljas tegema peaks. Igatahes kästi meil üks hetk püsti tõusta. Ma vist olin ikka täitsa kaame näost selleks hetkeks. Ja ei-taha-tunne vasardas ainult peas. Õnneks rahustas mind BC naeratav nägu natuke maha ja ma ikka ukse poole liikusin. Lõpuks uksel, ei-taha-tunne möödas ja elu tundus jälle ilus. Hüppasin siis välja. Endal tundus, et hullult laperdasin. Mida ma täpselt tegin, ei tea, üks hetk oli mul rõngas peos, nägu naerul ja lennuk silme ees. Ju siis läks nii, nagu peab (Liisu ütles, et läks). Igatahes päeva idee tundus tollel hetkel olevat see lennukist väljumise mõte.

Noh, kenasti varju all olles avastasin, et ripun keset lennuvälja. Ei haisugi sellest, et meid oleks sellest tiba eemal välja loobitud. Rippusin siis seal paigal. Igav oli. No siis keerutasin. Ei aidanud suurt. Mida maale lähemale, seda rohkem tuul mind sealt lennuväljalt minema tahtis viia. Lõpuks viiski. No hakkasin siis maandumiskohta otsima. All mingid varemed, ei sinna ei lähe mitte. Seilasin minema, ühtlasi ka lennuväljast tiba eemale. No suutsin endale siis miskite metsatukkade ja niitude vahele ühe platsi välja valida ja jäin selle kohale rippuma. Ise palusin, et ma mitte kruusatee peale ei maanduks. Järgmine hetk oli see, et tee ääres olevasse kraavi ka nagu väga ei tahaks maanduda. Üks hetk sai selgeks, et teele ei maandu, jeiii.... Siis mõtlesin, et see muruplats võiks sileda pinnaga olla, jalga väga ära käkerdada ei tahaks. Fleer tuli vägagi õigel ajal. Esimest korda õnnestus mul maandudes täitsa püsti jääda :)

Hästi läks mu meelest see hüpe :)

20Q.net

Leidsin sellise koha, kus tehisintellekt üritab 20 küsimusega ära arvata, millest Sina mõtled. Ma proovisin 5 korda, ainuke kord, kus see süsteem 20 küsimuse sisse jäi, oli siis, kui ma mõtlesin voodi peale. Teised panid ikka rõõmuga üle. Proovige ka!

Tervisesport

Ma tegin siis täna oma avastardi Tervisejooksu sarja raames. Toimus asi täna Trummi ringil. 4km distantsiks antud. Esialgne plaan nägi ette kiirkõndi, aga kohal olles otsustasin ikka jooksmist ka proovida. Mõeldud-tehtud. Võtsin oma jooksmist hästi vaikselt ja rahulikult, et endale liiga ei teeks. Sain hakkama ka, kuigi see vahva sillale langus tuli küll vaikselt marssides ette võtta, vastasel juhul oleks ma koledasti haiget saanud. Ja viimane tõus-langus läks ka jala. Muidu pidasin kerges sörgis kenasti vastu.

Jooksnud polnud oma 1,5 kuud. Ähkima-puhkima suurt ei võtnud, aga natuke siiski. Aja saab homme teada, eks siis paistab kui osav ma olin... ihhihihii...

Tagasi spordi lainele

Eile sai siis peale mitmenädalast pausi jälle ratta selga ronitud. No mitte ei kannatanud enam vaadata seda ratast seal nurgas üksi seismas ja passimas. Võtsin asja rahulikult, et kes seda teab, mis see vasak jalg velomisest arvab. Üldiselt arvas hästi. Peale tallamine talle küll eriti ei meeldinud ja nii ma siis igasugu suuremat sorti tõuse üritasin vältida. Asfalt sobis ka, aga ca 20 meetri kruusa polnud ka veel väga hea - põrutamine ei tahtnud ka hästi istuda. Aga vaikselt sõites sain oma 35km-t lõpuks selle aasta skoorile juurde.

Järgmisel pühapäeval on Kõrves Tallinna maraton, kuhu Pirts oma ratta ja tagumiku üritab kohale vedada. Loodetavasti on mu jalg minuga nõus ja laseb selleks ajaks juba mööda maastikku ka rühkida. Mannetu oleks oma võistkonda teist etappi järjest alt vedada.

Mis veel sporti puudutab, siis homme otsustasin ka ennast tervisejooksule kohale vedada, palju ma seal jooksen või kõnnin, selgub tõenäoliselt koha peal. Pakin oma jala vahva toe sisse ja eks paistab, mis saama hakkab.

Tegelased, ma olen programmi järgi neljapäeval veepallis ka kohal!

Pöidlad pihku ja varbad krõnksu!

Igast värki

Algas see nädalavahetus mu jaoks juba neljapäeval. Plaanis oli kokata ja Eurovisiooni vaadata. Kokkamine tuli edevalt välja. See tähendab, et kui mina koju jõudsin, oli enamus kokkamisest selja taga ja nälgas inimesed said süüa. Eurovisiooni vaadati täpselt nii palju, et pilt oli ja hääl tuli R2-st, kus Juur ja Co asja kommenteerisid. Lauludest suurt ei mäleta, eestlaste esitusele hõiskasime kaasa ja naabritele see eriti ei meeldinud. Igatahes kulges see Eurovisiooni vaatamine mitte-Eurovisiooni-vaatamise tähe all, igasugused muud tegevused olid poole põnevamad. Nii palju siis sellest.

Reedel sai siis üles ärgatud koleda telefoni helina peale. Miski hetk oli mu takso maja ees ja suundusin mina laeva peale, et kihutada nii 400km põhja poole. Laevasõit ei kujunenudki nii koledaks, kui ma alul kartsin. Enamuse maanteesõidust magasin ma maha. Kui ükskord üles ärkasin oli elu jälle elamist väärt ja sõita jäänud ca 100km. Õhtuks jõudsime siis ööbimispaika ka kohale. Ilus koht oli - köki-möki asus 3 meetrit järvest, loodus ja linnulaul ümberringi. Aus koht ühesõnaga.

Laupäeval sai kohalike vaatamisväärsustega tutvutud ja õhtul üritusele, millel nimeks Miljoona Rock 2005, peaesinejaks Deep Purple. Miskid kohalikud soomekeelsed soojendusbändid olid ka. Kuigi mulle pigem tundus, et nad mängivad pille soojaks (mida peaesineja küll ei kasutanud), mitte ei kütnud rahvast üles. Kui üritus algas kl 18, siis DP otsustas lavale tulla nats peale 22:30. Aga oli ka ootamist väärt. Vanad rokipeerud andsid endast kõik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et vanad on mütsiga lööma tulnud. Ma ikka röökisin täiega kaasa ja rokkisin nii palju kui jalg lubas. Igatahes need vanad on tegijad :P Soovitan kõigile.

Mina jäin oma otsusega rahule, et minna otsustasin. Nagu reedel selgus, poleks hüppamisest ka memmegi välja tulnud.