Kiire on...

.... liiga kiire, võib isegi öelda, et sigakiire.

Üritan kähku reedese HART-i kirja panna. Hüpe nr 5 minu jadas. HART nr 2.

Reedel sai siis suund Kuusikule järjekordselt võetud, hoolimata sellest, et kehtis tuulehoiatus. No tuul oli kohale jõudes sobiv küll. Sai nats sebitud, tunked ja ranits selga aetud. Viskasin ennast matile kõhuli ja harjutasin tiba avamisliigutust. Siis kangastus, et HART-i tehes olen ma tegelikult püsti asendis ja käsi liigub hoopis teist moodi. Mõte selgeks mõeldud, painutasin ennast hoopis püsti (no nii enam-vähem välja hüppe painutust imiteerisin) ja haarasin siis rõngast.

Üks hetk kamandati siis lennukisse. AN-2 ei olnud too päev minu sõber. Süda läikis see ja üldse raputas ja loksutas ta liiga palju. Kõigele lisaks sain ma lennukist alles teisel ringil välja hüpata. Suurem tahtmine oli esimeste lõpus ka püsti karata ja ütelda, et visake palun mind ka välja. OK, tegelesin seal siis sisse-välja hingamisega, et süda puperdama ei hakkaks. Polnud minul aega mõelda, et mida ma seal lennukist väljas tegema peaks. Igatahes kästi meil üks hetk püsti tõusta. Ma vist olin ikka täitsa kaame näost selleks hetkeks. Ja ei-taha-tunne vasardas ainult peas. Õnneks rahustas mind BC naeratav nägu natuke maha ja ma ikka ukse poole liikusin. Lõpuks uksel, ei-taha-tunne möödas ja elu tundus jälle ilus. Hüppasin siis välja. Endal tundus, et hullult laperdasin. Mida ma täpselt tegin, ei tea, üks hetk oli mul rõngas peos, nägu naerul ja lennuk silme ees. Ju siis läks nii, nagu peab (Liisu ütles, et läks). Igatahes päeva idee tundus tollel hetkel olevat see lennukist väljumise mõte.

Noh, kenasti varju all olles avastasin, et ripun keset lennuvälja. Ei haisugi sellest, et meid oleks sellest tiba eemal välja loobitud. Rippusin siis seal paigal. Igav oli. No siis keerutasin. Ei aidanud suurt. Mida maale lähemale, seda rohkem tuul mind sealt lennuväljalt minema tahtis viia. Lõpuks viiski. No hakkasin siis maandumiskohta otsima. All mingid varemed, ei sinna ei lähe mitte. Seilasin minema, ühtlasi ka lennuväljast tiba eemale. No suutsin endale siis miskite metsatukkade ja niitude vahele ühe platsi välja valida ja jäin selle kohale rippuma. Ise palusin, et ma mitte kruusatee peale ei maanduks. Järgmine hetk oli see, et tee ääres olevasse kraavi ka nagu väga ei tahaks maanduda. Üks hetk sai selgeks, et teele ei maandu, jeiii.... Siis mõtlesin, et see muruplats võiks sileda pinnaga olla, jalga väga ära käkerdada ei tahaks. Fleer tuli vägagi õigel ajal. Esimest korda õnnestus mul maandudes täitsa püsti jääda :)

Hästi läks mu meelest see hüpe :)