Eile sai siis peale mitmenädalast pausi jälle ratta selga ronitud. No mitte ei kannatanud enam vaadata seda ratast seal nurgas üksi seismas ja passimas. Võtsin asja rahulikult, et kes seda teab, mis see vasak jalg velomisest arvab. Üldiselt arvas hästi. Peale tallamine talle küll eriti ei meeldinud ja nii ma siis igasugu suuremat sorti tõuse üritasin vältida. Asfalt sobis ka, aga ca 20 meetri kruusa polnud ka veel väga hea - põrutamine ei tahtnud ka hästi istuda. Aga vaikselt sõites sain oma 35km-t lõpuks selle aasta skoorile juurde.
Järgmisel pühapäeval on Kõrves Tallinna maraton, kuhu Pirts oma ratta ja tagumiku üritab kohale vedada. Loodetavasti on mu jalg minuga nõus ja laseb selleks ajaks juba mööda maastikku ka rühkida. Mannetu oleks oma võistkonda teist etappi järjest alt vedada.
Mis veel sporti puudutab, siis homme otsustasin ka ennast tervisejooksule kohale vedada, palju ma seal jooksen või kõnnin, selgub tõenäoliselt koha peal. Pakin oma jala vahva toe sisse ja eks paistab, mis saama hakkab.
Tegelased, ma olen programmi järgi neljapäeval veepallis ka kohal!
Pöidlad pihku ja varbad krõnksu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar