Puhkuse viimane päev

Ei ärganudki enam kl 12 või pool 1 või veel hiljem. Juba kell 10 olin üleval. Ju sai laupäeva pärastlõunal ka eile magamata uni tagasi tehtud. Muideks, hea tunne oli, et ei pidanud tööle minema, mis sest et teised seal töllerdavad. Homme saab teada, kuidas teised mu tööga hakkama said. Hea koolitus neile muidugi, sest edaspidi peavadki nad kahekesi ilma minuta hakkama saama. Aga see selleks.

Minu hommikune esimene käik kulges hambaarsti juurde. Nüüd võib öelda, et saaga on põhimõtteliselt otsa saanud. Rahakott ja pangakonto suht tühi, kui mitte öelda, et seal pesitseb nüüd neiu Kaja. Nädala pärast on õnneks palgapäev.

Hambaarst külastatus seadsin sammud sõberamehe poole, kes mu pildid pidi oma masinasse tõmbama, et need ühes teiste reisupiltidega netti üles riputada. Võta näpust, minu mälukaart oli suurem, kui tal, hoolimata sellest, et meil mõlemal Canonid. Ma ei teadnudki, et neil erinevad kaardid sees käivad. Nüüd tean. Ühesõnaga neljapäeval uuele katsele - koos fotoka ja kaabliga.

Peale sõberamehega vestlust kondasin ringi Kristiine keskuses. Plaan oli kaeda, kas on ka võimalik endale velveteid soetada. Eriti ei ole. St et enamus on ära ostetud ja järel on numbrid S ja XL - kumbki neist minu jalga ja puusade ümber ei istu mitte kohe. Tuleb loota, et äkki tuuakse millaski kaupa juurde. Ausalt, mul on teksastest siiber juba. Ennevanasti olid mul ühed velvetid ja need olid elumugavad asjad. Tahaks nüüd veel seda mugavust tunda.

Prisma poes konnates ja enne toidu tagavaru täiendavate riiuliteni jõudmist otsustasin ka lauamängi riiuli juurest läbi astuda. 'Risk' jäi ka seekord ostmata, tänu tühjale rahakotile. Aga võtsin endaga ühes 'Touché' - sai kiirkorras tutvust tehtud ja sõbrantsiga läbi mängitud. Täitsa vahva mäng on. Nats peab oma hallollust liigutama, samas on juhusel ka suur osa. Igatahes kannatab seda ka tiba õllese peaga mängida ja mitte samas pähe saada.

Nüüd peaks kerge uinaku tegema ja poole 19-ks trenni kobima ja siis ongi õhtu käes.

Kodus olla on ka hea :)

Et siis aimu mulle avanenud vaadetest... ülemine: selline vaade avanes lennuki aknast enne pilvedesse sukeldumist; alumine: ja selline vaade oli ca 1420 meetri kõrgusel merepinnast :)

Ja keda huvitab, siis ülejäänud pilte näeb SIIT!

Mägede kunn on tagasi!

Nii, kurvastusega pean nentima, et minu reis lumistele nõlvadele on läbi saanud. Isu täis ei saanud ja tagasi tulema ka eriti ei kippunud.

Aga alustame algusest. 20. veebruari hommikul kogunes meie ülivahva 15-liikmeline seltskond lennujaama - sihiks Slovakkia ja Madal-Tatrad ehk Jasna. Lennukis oksendama ei kukkunudki (ma polnud varem lennukiga lihtsalt lennanud, nii et kerge kahtlus oli, et äkki...). Maandumine oli nõme, sest üks kõrv hakkas hullupööra valutama. Aga maa peal sai kõik jälle korda. Kuna see va sõit ei võtnud praktiliselt üldse aega, saime esimene päev veel 3 tundi mäel olla. Käisime tegime kodulähedal olevate radadega tuttavaks. Kui aus olla, siis see oli ka ainuke päev, kui me üldse rajal sõitsime. Rajad olid hommikuti head ja päeva lõpuks kui kuumastik - kupleid täis.

AGA meid rajad suurt ei huvitanudki. Me käisime hoopis puudris ja metsavahel kihutamas :P Paar päris head dokki sai ikka ka pandud, mis küll meelt üldse ei langetanud, pigem vastupidi. Nägu oli pidevalt naerul ja väga nalja sai kõvasti.

Päikest näidati ka meile nii mõnelgi päeval :) Üks päev oli aga selline tuul ja tuisk, et meie oma tasandi suur lift ei töödanudki ja bussid üles poole ei sõitnud. Niisiis võtsime lauad selga ja kõmpisime 1,5 km-t ülesmäge. Selg oli märg ja hullult janutas, aga kohale jõudsime :)

Ahjaa, puglaga saan mina nüüd ka ühes lauaga mäest üles liigutud :P Selle asja sain ma nüüd ka selgeks.

Aga jah, peab möönma, et isu mina täis selle 6 päevaga ei saanud, hirmsasti oleks tahtnud veel seal möllata. Aga kõike head ei saagi korraga ja midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.... viimane sõit ja traditsioonide kohaselt ka tegemata :)

Järgmine aasta jälle.

Ja kui teil tekkis küsimus, et mitu sinjakki minu ihu küljes on, siis alul oli kaks ja need on juba kadunud. Ühtki luumurdu meie seltskonnas polnud, kuigi ära põrutatud ihuliikmeid leidus küll.

P.S. Millaski, kui pildid kokku kogutud, saab pilte ka näha!

P.P.S. Ma nüüd ametlikult ei fänna ühtegi suusatajat, sest nad lihtsalt ei oska sõita... ja kui nad ka õppivad, teevad nad seda vähemalt viieses grupis, kus on koos ühe nina ja teise tagumik ja Sina pead sellest grupist miski imeläbi mööda saama. Ei saa... võid nina nokkida kui tahad ja karjumisest ka abi pole, sest siis nad ehmatavad ja on veel hullem segadus, kui enne!

Plond, mis plond

Mulle tundub, et minu helged momendid selleks nädalaks on otsa saanud. Võtsin mina kätte ja tegin endale flikerdamise selgeks. Et oo, reisil hea siia koheseid muljeid ja pilte päikesepaistest jagada, kui tahtmine peaks tekkima. Kõik oleks nagu ok, AGA mul pole kaameraga foonet ju :D Jeiii.... Tule eile meile, ma ütlen :D

Kirjateksti eks ikka annab edastada :)

150 eeku

... ja uued prillad olemas :P Nüüd võib kohe mäkke minna!
Elu on ilus :)

Uus veespordi ala on välja mõeldud, vaadake ja imestage:

http://www.politsei.com/~matlik/vaksik.mpg

(alla tõmbamine võtab tiba aega - et nii teadmiseks lihtsalt)

ITV+MM

Otsisime meie siin välja ITV lingi (ei pidanudki pappi selle eest maksma) ja ootame nüüd suusatamise MM-i Obersdorfis. Põhimõtteliselt ei tule täna vist töö tegemisest suurt välja. Tegelikult peaks, sest puhkuseni on jäänud ainult tänane ja homne päev - selle aja jooksul peaks teistele tegelastele üle näitama, meelde tuletama, selgeks õpetama, kuidas midagi täpselt teha tuleb, et töö siin ikka edasi kestaks.

Aga meid isegi ei sega see, et ITV-l pole häält, tuleb suuskajaid vaadata nagu tummasi inimesi leilis vehklemas, no pole hullu... ähkimist-puhkimist niikuinii mikrisse ei lasta. Kahju on sellest, et jäävad kuulmata meie spordikommentaatorite vahvad mõttevälgatused, mida pärast veel kolm nädalat naerda saaks. Uba oli sellel alal ikka proff - puhaku tema hing rahus.

Seekord jääb siis ruuduline vihik välja võtmata ja parimad killud kirja panemata, kuna ma neid lihtsalt ei kuule :D

Ket, mu prillid on lootusetult lännu... Palju õnne uus omanik! Hoia neid hästi ja heaperemehelikult! Ma nüüd üritan endale 2 päeva jooksul uued orgunnida...

Sõbrapäev

Ma üldiselt ei ole võõralt maalt sisse imbunud tähtpäevade tähistaja, aga kuna mõned neist siiski lugu peavad, siis...

KALLID SÕBRAD! Minus suurimad kallistused ja kõike kaunist ja veel paremat teile kõigile. Te olete mulle endiselt armsad :)

Musi-kalli!

9-st 9-ni

Selline on põhimõtteliselt mu päev täna olnud. Hommikul seadsin mina suuna Otepää poole. Mitte maratonile - nii sportlane ma nüüd ka pole. Aga Kuutsekale küll. Eilsest laulukast jäi ilmselgelt väheseks. Aga tunde sai mingil määral siiski kätte. Hoolimata sellest, et ma suutsin korra ikka oma väikse vaese pepu ära põrutada... aga siiani ei sinata, nii et lootust on, et ilumärki külge ei saanud :P

Ühesõnaga oli sellise tormiga rahvast meeldivalt vähe ja sai rahulikult oma asja ajada. Kuigi suusaprillide puudumine andis miskist hetkest tugevalt tunda. Siinkohal oleks paslik küsida ega ma neid kellegile laenutanud pole??? Ma lihtsalt ei suuda neid mitte kuskilt leida ja lahke inimene nagu ma olen, kes teab, kelle käes need olla võiks?!

Aga asja juurde tagasi. Hakkasime siis miski hetk, kui silm enam tuisus tänu lumele ja veele, mis neist voolas, memmegi ei seletanud, linna poole tagasi liikuma. Tartuni läks suht-koht valutult. Aga edasi. Täielik müstika. Tuul, tuisk - ehk siis ühtlane lumevool maanteel. Meeletu autode rivi - mul oli küll kohati tunne, et meie auto oli vähemalt 50-s selles reas. Ja kiirus 60-70 kmh. Ja nii me kodu poole tiksusime. Vahepeal sai lennukit tehtud. Teed näha polnud, oli ühtlane lumevool ja mõlemat pool teed asuvad postid - ehedalt meenutas maandumisrada. Oli ka nö 'andekaid parkijaid', kes ennast olid suutnud oma hoo lõpetada põigiti kraavis. Kõik autod tundusid enam-vähem ok olevat ja ei paistnud ka ühtki inimest, kes viga oleks saanud.

Igatahes jõudsin mina peale pikka-pikka sõitu ja tiksumist koju.

Kokkuvõttes võiks päeva kordaläinud lugeda.

Ahjaa, kuskil õnnestus ennelõunat isegi maratonisõitjaid kohata. Ühtki tuttavat nägu küll ei näinud. Ise mõtlesin, et korra elus peaks ise ka selle maa läbi sõitma. Aga enne tuleks vist suusad muretseda ja meelde tuletama, mis nipiga see va klassikaline stiil käis.... uisk nagu tunduvalt südamelähedasem teema...

Esimene lumi

Niih, esimene liug see aasta ka lõpuks tehtud. Aega läks ja asja sai. Tundub, et saan selle lauaga mägedes hakkama küll - pikkust nimelt tal oma 159cm-t. Nädal kannatust ja siis.... :P

Eile sai bõulatud, nagu ka juuresolevalt pildilt näha. Miski imeläbi õnnestus mul isegi üks mäng võita, kuigi sellele järgnev mäng oli rohkem kui naljakas. AGA ma polegi kunagi sellel alal eriti andekas olnud. Nii palju sai selgeks, et kahe õlle pealt on tulemus hea. 3-nda pealt ei tule enam üldse välja :D Pärast mängisime piljardit kah veel. Üks moment õnnestus mul eriti hästi. Muidugi täh kõigile, kes kohale tulid. Ülevalt poolt tuli accept ka, et ma saan kõik oma kulutatud rahatähed tagasi ;) Ja üritus lõppes meil Rebasemäel viimaste tugevatega. Koju sai siiski suht viisakal ajal ehk nii kesköö paiku ja ukse avamine läks suht käppelt - kuigi lukku see üks närune lukk ei läinudki... aga teine vähemalt töötab :)

Lukkseppa teab keegi?

Kõik oligi juba liiga ilus ja hea. Sain täna laua kätte, millega mäele müttama minna. Pigistasin lõuna ajast veel tiba ja otsustasin ta kohe ka koju transportida. Tänud sõpradele, kes seda teostada aitasid!

Jõuan mina koju, kõnnin teisele korrusele. Keeran ühe luku lahti ja keeran teist lukku - arvake ära, mis? - teine ehk siis snepperlukk ei tule lukust lahti. Möllan mina seal nii, et sõrmed punased ja valusad juba. Koridori remontivad töömehed ka kohe rõõmsalt abis, et mitme peale saame ikka lahti. Läks aega, mis läks, lahti me ta ka lõpuks saime. Tore, laud tuppa ja siuh välja tagasi. Guess what? Snepper ei läinud lukku tagasi. Keeled kõik kenasti väljas, nupp ka lukustavas asendis. Ei midagi... Hunnik aega prõmmimist, mingi hetk otsustas lukku jääda.

Nüüd on mul kodus uks lukus. Aga ma pole sugugi kindel, et ma sinna ka õhtul ilma kõrvalise abita sisse saan. Nuuks! Siis ma ei teagi, mis saab. Kellelgi tuttavat lukkseppa pole?

Varsti, õige varsti

Pirts loeb päevi. Tegelikult loeb Pirts juba ammuilma päevi, mis on puhkuseni jäänud. Niisiis on veel jäänud nädal ja üks päev selle õnneliku päevani. Ja siis veel üks päev ja Pirts astubki elus esimest korda üle lennuki lävepaku ja lendab kuskile sinna, kus loodetavasti on parem, kui siin. Mäed, ma mõtlen! Igatahes oma mõtetes ma praktiliselt olengi seal juba :P

Minu seljavalu kvalifitseerus täna hommikusel kiirel arstivisiidil lihasvaluks. Läks hästi seekord :)

Selg paigast :(

Ma olen andekas ja minu puhul ei hüüa andekus tulles. Ma olen osanud oma selja kuskil - tõenäoliselt pühapäeval sulgpalli mängides - ära külmetada. Nüüd siis on kummardamine suht vastunäidustatud ja katsudes annab ka tunda. Jama värk kohe.

Eile proovisin spordikreemi sisse mässimist. Täna katsetan kuskil ja millegi külges rippumist ja kuuma vanni.

Neljapäev tarvis jälle vormis olla :)

On või ei ole???

Mul üks tuttav noormees tegi avastuse, et õiget naist on lihtne leida: valel on lühikesed jalad!

Ei tea, kas see kehtib meeste puhul ka?

:D

Mulle kohutavalt meeldib...

kui mu juurde tullakse kohe hommikul lausega: Mul on vaja sellist asja ja mul on vaja seda.... eilseks! Sellised avaldused toimuvad tavaliselt just siis, kui ma olen just tööle saabunud, suutnud saapad hingavamate jalanõude vastu välja vahetada ja riputan parasjagu oma jopet nagisse ning oma laua taha pole veel jõudnud istudagi, rääkimata hommikusest kakaolaksust.

Veel meeldib mulle, et see persoon, kellel on midagi vaja, ise täpselt ei teagi, mis see olema peaks. Juhuu, minu hiilgemoment, sest mina tean!!! :) Kuigi see hiilgemoment pöördub hetkega mitmetunniseks maratoniks asjade helistamiseks-selgitamiseks-uurimiseks-puurimiseks-helistamiseks-kokku vorpimiseks-ülestähendamiseks-helistamiseks jms ooperi dirigeerimiseks. Nüüd istun ja ootan informatiivset meili, mille saabumisajas ma pole kindel, kuid mul on teada, et selles meilis oleva ühe sõna pärast istub kinni üks konkreetne dokument, mis on vaja teatud kella ajaks punktist A minu kontorilaua taha toimetada ja sealt juba edasi teise Eesti otsa. Vägev, sain oma esimese tassi kakaod ka just kätte. Naeratus rebis ennast mu näole ja silm lõi ka särama... Lahe. Elu on siiski ilus!

(Kaob nüüd reaalsusse tagasi)

Uued saapad :P

Ehheee, ma olen nüüd õnnelik lauasaabaste omanik. Täna soetasin endale. Head aega laenutused minule varvaste peale hakkavate saabastega.