Eile sai...

...
Eile sai esiteks Wolli sai 33-seks, selle puhul sai Wolli kulul hunniku krõpse ära söödud ja ka miskile veinile päkad peale. Wollile viisime kingituse ka: ühe õpetliku VHS-i ja natuke süüa, et ta mustadeks päevadeks kõrvale saaks panna. Võib öelda, et vein leidis kõige tühjema koha minu ihus ja mõjus suhteliselt kiiresti.
Peale mõningast arutelu peale seda, kui vein ja krõpsud otsas, sai eile seatud sammud Kamikaze pool. Seal sai nats söödud ja veel õlle peale rüübatud, nii 4-5 klaasi umbkaudu. Igatahes mina muudkui seletasin ja lahkasin maailmas levivat ülekohust, ebaõiglust ja teise elusi. Igatahes pakatasin mina terve õhtu tarkusest ja ülejäänud seltsimehed kuulasid seda vapralt. Siiani imestan, et mul vait ei kästud olla :) Kannatlikud inimesed. Tänud kuulamast!
Miski kell, ma oletan see oli nii kella 24-01 vahel, otsustati Kamikaze sulgeda selleks korraks. Me istusime edasi, ei lasknud ka kustutatud tuledest ennast häirida ja tarbisime oma pooleli olevad õlled lõpuni.
Edasi läks lihtsalt. Tuli jalad alla ajada ja nii ca 200 meetrit jalutamisega tegeleda ja juba olingi kodus.
Eile oli mul kodus ka muidu kodakondseid, keda ma juba ligi 2 nädalat näinud polnud. Niisiis, saabusin mina koju, tegin kõva kolinat, et ka kõige raskemalt magav tegelane saaks ikka teada, et ma nüüd jõudsin. (Hommikul lahkusin õnneks enne, kui asjaosalised üles tõusid - igatahes ei kuulnud, et keegi oleks kurtnud).
Eilne õhtu sai meeldivalt aega veedetud, aitäh sõbrad.
Täna saan vanni ja tuttu :P

Liigutamine pühade ajal, vahel jne

Olen mina üritanud siis söömisega normaalsuse piiridesse jääda see aasta. Suures osas on õnnestunud ka. Oi, ma olen tubli! Tegelikult sai jõulu ajal maal olles õelapsega rõõmsalt kelguga mäel ja mäe all möllatud, nii et sigapalav jõudis hakata. Õelaps on mul üldse selline armas ja andekas tegelane. Näiteks tuli pisike preilna minu juurde üks õhtu, võttis käe ümbert kinni, pani oma väikse peakse minu õla najale ja ütles: "Sa oled kallis mulle" - on ju armas :) Hea on olla lemmik-täta... kuigi ma olen tal ka ainuke tädi sugulasliini pidi.

OK, aga mitte mu pisikesest sugulasest ei pidanud ma täna rääkima. Niisiis, peale jõulu jõudsin mina kenasti ja seekord ilma igasuguste segavate teguriteta linna tagasi ja enamus esmaspäevast vaba päeva läks lebotamise tähe all, sest pühade aegu magamisega küll suurt ei tegelenud.

Eile, peale pikka tööpäeva, mille lõpuks mul oli tunne, et surm on juba silme eest, otsustasin mina ujuma minna. Otsus oli tagantjärgi parim, mis eilseks õhtuks olla sai. 24 esimest pikkust oli selline tõsine piin, ma peaks ütlema... aga võtsin hoo hetkeks maha, sulistasin selili pulsi alla tagasi... ja kokku tuli 74 pikkust ära, mis teeb oma 1850 meetrit. Igatahes oli enesetunne peale suplust hea ja uni veel magusam tulema.

Täna lähen veel spinni - istun siis trenaka peale ja kujutan ette, et velon metsas. Siis enne järgmist nädalat suurt spordiga ei tegele!

Jõul, kui selline...

Olenemata sellest, et ma reedel maale jõudsin, jõudis jõul minu vanemate koju alles laupäeval. Tegelikult tuli see sellest, et õde koos perega tuli ka laupäeval ja kuna neil pisike preilna peres sirgumas, siis sai verivorst ja hapukapsas päeva võrra edasi nihutatud :)
Jõuluvana käis ka, rõdu ukse kaudu ja meile oma nägu ei näidanud, ainult külma õhku oli toas tunda nii mõnda aega :) Mina sain hulganisti kallistuselt pisikeselt päkapikult, mõned iiri kohvi klaasid (tuleb vist viskit varuma hakata?!), nats kommi ja toetused tuleviku fondi. Tegelikult oli vahva koos perega koos istuda ja üle tüki aja oma suguvõsa näha, juttu puhuda ja muidu mõnusalt aega veeta.
Täna hakkame pisikese preilnaga eestikeelset Shreki vaatama, peitust mängima, nukul juukseid kammima ja kui hästi läheb, siis joonistama ka. Onju, ma olen üks ütlemata hea täta :)
Igatahes võib öelda, et jõul läks korda. See aasta ei olnudki õnneks tunnet, et poolest oktoobrist saati jõul uksest ja aknast sisse oleks surunud ennast ja nii ei jõudnud ka üleküllastust tekkida! Loodetavasti läheb järgmine aasta sama moodi :)
Homme jälle linna ja tagasi rutiini!

Maale sõit...

... osutus täna tunduvalt keerulisemaks, kui see alul ette oli nähtud. Lühidalt märkides võiks seda sõitu nimetada takistusrajaks.
Esimene ilmne programmi muutus toimus juba töö juures. Inimesed, ket, kui teile on räägitud, et ma pean teatud kell lahkuma, siis võiks oma ajukäärusi ja tagumikku liigutada, nii et kolmandad inimesed ei pea selle all kannatama. Mis siis oleks saanud, kui mu kallis kannatlik sõbranna oleks kella peale Viljandis pidanud olema? Või kui mul oleks olnud bussipilet 14:30 olnud bussile? Järgmine kord võibki see nii olla. Nii et mõelge selle peale, kui te teate, et kellegi töö seisab teie töö taga!
OK, ca 14:30 saime lõpuks Lingi parklast liikuma ja peale Statoili kabanossi manustamist Viljandi poole teele asutud. Esimene pool möödus vägagi rõõmsalt muljeid vahetades ja üheaegselt päikeseloojangut ja kuud selges taevas nautides :)
Siis aga saabus Mäo, mis tähendas seda, et alates Mäo-Rakvere ristist tiksusime meie nõka-nõka meetodil Mäekülani välja (ca 7-10 km-t). Selgus, et kaks autot olid otsustanud lähemalt tutvust teha ja ninad kokku panna. Mäole jõudes meenus, et veel tööl olles öeldi raadiost, et Mäos on avarii, nii et põhjust oletasime juba enne. Mis aga mõistetamatuks jäi, oli see, et autot olid kenasti teelt kõrvaldatud tühermaale ja mõlemad suunad olid täiesti liikumiseks vabad ja nii kui avarii koht möödas, leidsid kõik oma gaasipedaali ka kenasti üles.
Peale ca 20-30 minutilist tiksumist jäime pikisilmi ootama Paia risti, lootes, et Viljandi peale keerates muutub autode vool väiksemaks ja saab inimlikult liikuma. Oh imet, seda ei juhtunud. Lisaks eesvoogavale tuledesärale tabas meid mõne kilomeetri pärast takistus nimega udu. Nähtavus oli suht nullilähedane, sest ei olnud näha ei ees- ega taga sõitva auto tulesi. Kiirus langes järjekordselt alla igasuguse maanteel normaalseks loetava kiiruse.
Õnneks siiski õnnistati meid miski hetk suht normaalsete nägemistingimustega ja sai juba 80-90 km/h sõita, mille me võtsime vastu juubeldushõisetega. Ja peale M-i juurest läbi astumist ja jõulurahu soovimist olime nagu niksti 2,5 tunniga Viljandis kohal.
Selle saaga tulemusena, jõudsime sõbranna R-ga järeldusele, et ju see kõik oli selleks, et me lõpuks saaks tunda, kui hea on tegelt pere keskel ja kodus olla! Jõulurahust pole küll siiani suurt aimu, aga selle eest on vahva istuda koos inimestega, keda suht harva näha saab :)
Siit siis teilegi soovitus, ükskõik, kui keeruline see teekond ka pole, selline tulemus on seda väärt!!!

Pühkige hästi