Olen mina üritanud siis söömisega normaalsuse piiridesse jääda see aasta. Suures osas on õnnestunud ka. Oi, ma olen tubli! Tegelikult sai jõulu ajal maal olles õelapsega rõõmsalt kelguga mäel ja mäe all möllatud, nii et sigapalav jõudis hakata. Õelaps on mul üldse selline armas ja andekas tegelane. Näiteks tuli pisike preilna minu juurde üks õhtu, võttis käe ümbert kinni, pani oma väikse peakse minu õla najale ja ütles: "Sa oled kallis mulle" - on ju armas :) Hea on olla lemmik-täta... kuigi ma olen tal ka ainuke tädi sugulasliini pidi.
OK, aga mitte mu pisikesest sugulasest ei pidanud ma täna rääkima. Niisiis, peale jõulu jõudsin mina kenasti ja seekord ilma igasuguste segavate teguriteta linna tagasi ja enamus esmaspäevast vaba päeva läks lebotamise tähe all, sest pühade aegu magamisega küll suurt ei tegelenud.
Eile, peale pikka tööpäeva, mille lõpuks mul oli tunne, et surm on juba silme eest, otsustasin mina ujuma minna. Otsus oli tagantjärgi parim, mis eilseks õhtuks olla sai. 24 esimest pikkust oli selline tõsine piin, ma peaks ütlema... aga võtsin hoo hetkeks maha, sulistasin selili pulsi alla tagasi... ja kokku tuli 74 pikkust ära, mis teeb oma 1850 meetrit. Igatahes oli enesetunne peale suplust hea ja uni veel magusam tulema.
Täna lähen veel spinni - istun siis trenaka peale ja kujutan ette, et velon metsas. Siis enne järgmist nädalat suurt spordiga ei tegele!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar