... osutus täna tunduvalt keerulisemaks, kui see alul ette oli nähtud. Lühidalt märkides võiks seda sõitu nimetada takistusrajaks.
Esimene ilmne programmi muutus toimus juba töö juures. Inimesed, ket, kui teile on räägitud, et ma pean teatud kell lahkuma, siis võiks oma ajukäärusi ja tagumikku liigutada, nii et kolmandad inimesed ei pea selle all kannatama. Mis siis oleks saanud, kui mu kallis kannatlik sõbranna oleks kella peale Viljandis pidanud olema? Või kui mul oleks olnud bussipilet 14:30 olnud bussile? Järgmine kord võibki see nii olla. Nii et mõelge selle peale, kui te teate, et kellegi töö seisab teie töö taga!
OK, ca 14:30 saime lõpuks Lingi parklast liikuma ja peale Statoili kabanossi manustamist Viljandi poole teele asutud. Esimene pool möödus vägagi rõõmsalt muljeid vahetades ja üheaegselt päikeseloojangut ja kuud selges taevas nautides :)
Siis aga saabus Mäo, mis tähendas seda, et alates Mäo-Rakvere ristist tiksusime meie nõka-nõka meetodil Mäekülani välja (ca 7-10 km-t). Selgus, et kaks autot olid otsustanud lähemalt tutvust teha ja ninad kokku panna. Mäole jõudes meenus, et veel tööl olles öeldi raadiost, et Mäos on avarii, nii et põhjust oletasime juba enne. Mis aga mõistetamatuks jäi, oli see, et autot olid kenasti teelt kõrvaldatud tühermaale ja mõlemad suunad olid täiesti liikumiseks vabad ja nii kui avarii koht möödas, leidsid kõik oma gaasipedaali ka kenasti üles.
Peale ca 20-30 minutilist tiksumist jäime pikisilmi ootama Paia risti, lootes, et Viljandi peale keerates muutub autode vool väiksemaks ja saab inimlikult liikuma. Oh imet, seda ei juhtunud. Lisaks eesvoogavale tuledesärale tabas meid mõne kilomeetri pärast takistus nimega udu. Nähtavus oli suht nullilähedane, sest ei olnud näha ei ees- ega taga sõitva auto tulesi. Kiirus langes järjekordselt alla igasuguse maanteel normaalseks loetava kiiruse.
Õnneks siiski õnnistati meid miski hetk suht normaalsete nägemistingimustega ja sai juba 80-90 km/h sõita, mille me võtsime vastu juubeldushõisetega. Ja peale M-i juurest läbi astumist ja jõulurahu soovimist olime nagu niksti 2,5 tunniga Viljandis kohal.
Selle saaga tulemusena, jõudsime sõbranna R-ga järeldusele, et ju see kõik oli selleks, et me lõpuks saaks tunda, kui hea on tegelt pere keskel ja kodus olla! Jõulurahust pole küll siiani suurt aimu, aga selle eest on vahva istuda koos inimestega, keda suht harva näha saab :)
Siit siis teilegi soovitus, ükskõik, kui keeruline see teekond ka pole, selline tulemus on seda väärt!!!
Esimene ilmne programmi muutus toimus juba töö juures. Inimesed, ket, kui teile on räägitud, et ma pean teatud kell lahkuma, siis võiks oma ajukäärusi ja tagumikku liigutada, nii et kolmandad inimesed ei pea selle all kannatama. Mis siis oleks saanud, kui mu kallis kannatlik sõbranna oleks kella peale Viljandis pidanud olema? Või kui mul oleks olnud bussipilet 14:30 olnud bussile? Järgmine kord võibki see nii olla. Nii et mõelge selle peale, kui te teate, et kellegi töö seisab teie töö taga!
OK, ca 14:30 saime lõpuks Lingi parklast liikuma ja peale Statoili kabanossi manustamist Viljandi poole teele asutud. Esimene pool möödus vägagi rõõmsalt muljeid vahetades ja üheaegselt päikeseloojangut ja kuud selges taevas nautides :)
Siis aga saabus Mäo, mis tähendas seda, et alates Mäo-Rakvere ristist tiksusime meie nõka-nõka meetodil Mäekülani välja (ca 7-10 km-t). Selgus, et kaks autot olid otsustanud lähemalt tutvust teha ja ninad kokku panna. Mäole jõudes meenus, et veel tööl olles öeldi raadiost, et Mäos on avarii, nii et põhjust oletasime juba enne. Mis aga mõistetamatuks jäi, oli see, et autot olid kenasti teelt kõrvaldatud tühermaale ja mõlemad suunad olid täiesti liikumiseks vabad ja nii kui avarii koht möödas, leidsid kõik oma gaasipedaali ka kenasti üles.
Peale ca 20-30 minutilist tiksumist jäime pikisilmi ootama Paia risti, lootes, et Viljandi peale keerates muutub autode vool väiksemaks ja saab inimlikult liikuma. Oh imet, seda ei juhtunud. Lisaks eesvoogavale tuledesärale tabas meid mõne kilomeetri pärast takistus nimega udu. Nähtavus oli suht nullilähedane, sest ei olnud näha ei ees- ega taga sõitva auto tulesi. Kiirus langes järjekordselt alla igasuguse maanteel normaalseks loetava kiiruse.
Õnneks siiski õnnistati meid miski hetk suht normaalsete nägemistingimustega ja sai juba 80-90 km/h sõita, mille me võtsime vastu juubeldushõisetega. Ja peale M-i juurest läbi astumist ja jõulurahu soovimist olime nagu niksti 2,5 tunniga Viljandis kohal.
Selle saaga tulemusena, jõudsime sõbranna R-ga järeldusele, et ju see kõik oli selleks, et me lõpuks saaks tunda, kui hea on tegelt pere keskel ja kodus olla! Jõulurahust pole küll siiani suurt aimu, aga selle eest on vahva istuda koos inimestega, keda suht harva näha saab :)
Siit siis teilegi soovitus, ükskõik, kui keeruline see teekond ka pole, selline tulemus on seda väärt!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar