Olen haldjas, olen pabernukk, olen koomiks,
olen reibas, rõõmus, kõigile tasuta.
Kui astun sisse, lööb tuba särama.
Olen värvi-mind-õnnelikuks tüdruk,
preili Ela Ja Lase Teistel Elada.
Ja kui janunetakse vere järele,
annan seda alati.
/Ani DiFranco/

Jääronimine

Eile, peale tööd. Või noh, napilt tööajal, võtsime suunaks Rannamõisa panga ja jääronimise. Kuna ma kunagi laskunud olen, tundus too üritus ka kutsuv. Seda oli ka ja köiega laskumisega tal küll suurt ühist ei olnud - alla tulles nö 'kiikuda' ei tohtinud.

AGA üritusest endast. Ronimine toimus kas kirkade või konksudega. Võtsin mina ette kohe raskema raja (kahe vahel sai valida), tegin esimesed kaks sammu, kui ma juba KUKUN sain karjuda. Esimene üritus oli selline poolkõva, poole tõusu peal sain alles nipu kätte, kuidas edevamalt edasi liikuda. Teisel korral alistus püstloodis sein päris käppelt. Allatulek olla mul perfektne olnud juba esimesel korral. Kuigi see võis ka instruktori meelitus vms olla.

Kui ma siis lõpuks otsustasin ka kergema raja ette võtta ja koos konksudega (raskemal rajal turnisin kirkadega üles), siis osutus see sõna otseses mõttes katsumuste rajaks. Ei mina nende konksudega ümber käia osanud. Haagid teise küll seina külge, aga nii kui raskuse ühele jalale andsin, nii see konks ka järgi andis. Ühesõnaga sai allolev rahvas kõhutäie naerda. Enda lohutuseks võib öelda, et enamuste teiste üle sain ise täpselt sama targalt itsitada.

Tulemuseks oli ääretult hea tuju ja üks õnnetu sinine põlv, aga see paraneb ära!

Motivatsiooni nappus...

... on mind hetkel tabanud. Mind nimetati ulluks sporditibiks hetk tagasi. 2-3 korda nädalas trenni teha - hull või mitte, vahet pole. Ahjaa, see pidi ka müstika olema, kuidas ma jala tööle viitsin käia. Täna läksin jala trenni ka ja sealt tipa-tapa ka kodu poole marssisin.

Aga nüüd poindi juurde ka. Teen mina trenni. Vahva, mul meeldib ennast liigutada, aga hetkel ei tundu miskipärast ühtki eesmärki olevat, miks seda teha. Et mitte valesti aru saada, siis ma teen trenni enda, mitte teiste jaoks, aga sellega võiks kaasas ka miskit käia. Talvel sai selle nimel rühitud, et mägedes luud-ja-lihased kanged poleks. Ei olnud :) Vahva!

Aga praegusel hetkel ei leia suurt sihti küll. OK, ratta hooaeg on algamas. Kui aus olla, ei oska ma sellega seoses küll miskeid märke maha panna. Võin ju suure hurraaga Elioni sarja sõitma minna. Jälle AGA arvestades seda, et mul endal transporti pole, mis mind mööda Eestit liikuda aitaks, siis ma olen suhteliselt kindel, et lõpptulemus sarnaneb suurelt eelmise aasta omale. Kohale jõuan ma ikka miskile 3-le etapile. Mis teeb mõttetuks ka eelregistreerimise, sest see on 1000 raha per nägu ja mina selle maksmises suurt pointi ei näe, eriti, kui meil puudub neljas liige ka veel. Eelmine aasta oli hea tõdeda, et well I did it! Noh, eelmine aasta juba sain hakkama, mis siis nüüd???

Mõõn vist?!

R.I.F.F. ja Second Chance

Nagu eile räägitud, nii ka korda saadetud. Kuna üritus oli välja kuulutatud stiili peona, ajasid Õed Tihedad endale võistlusdressi selga ja seadsid sammud kesklinnas asuva klubi poole. Ukse peal teavitas turvamees, et dressides sisse ei lasta. Möh? Ühesõnaga tüüp ei teadnud stiilipeost memmegi. Baarman teavitas, et tema loeb tavaliselt lehest, mis üritused neil toimuvad, et keegi kohalik küll infi ei jaga. Aga kostüümi eest saime tasuta arbuusikoksi. Parima kostüümi auhinda kella 2-st veel välja jagatud polnud. Meil käis tihe rebimine, sest selgus, et meie olümpia esindus oligi peol ainuke. Muidu oli vahva. Mõned pildid Õdede Tihedate seiklustest leiab siit.

P.S. Kas anda Riffile teine võimalus... selles ma küll kahtlen.

Heh, tegevust, kui palju. Kõigepealt sai ühe sõbrantsiga Pirtal käidud, siis teisega Baltijaama turul ;) siis ühe sõbraga sai esimene grill tehtud (ja suht õlleseks sain ennast seal) ning nüüd ootab ees R.I.F.F. (just for the record: ma pole seal kunagi varem käinud) ja üritus "Second Chance# ja stiil Moskva Olümpiamängud, plaan on mängida paari Õed Tihedad :D

Tahtsin pühadeks maale minna, aga ei saanud bussi kohta :( Nüüd tuleb linnas miskit atraktiivset välja mõelda... aga õue vaadates kipuks pigem linnast ära :)

Miskipärast hakkab mulle tunduma, et ma olen oma armsast fotokast jäädavalt ilma :( Jäta veel oma asju teiste hoole alla, vat, mis saab...

KEVAD ON!

Miski kalendri järgi hakkas täna kevad. Lumine ja külm on teine, aga ikkagi kevad. Sel puhul seadsin täna sammud loomaaeda. Veel otsustasin olla hea täta ning haarasin oma pisikese 3-aastase sugulase ka ühes. Sai kokku lepitud selle sõbraga, et jääkaru on vaja ära näha.

Kui aus olla, pole ma loomaaias vähemalt 10 aastat käinud, kui mitte rohkemgi. Midagi oli nagu muutunud, midagi nagu polnud ka. Suured kiisud ja jääkarud nägime ära. Igasugu sarvilisi oli ka ohtralt. Troopikamaja oli ootamatult pisike, ma lootsin suuremat. Elevandimaja on remondis ja üldse tundus seal palju asju rekonstrueerimisel olevat.

Aga tegelikult oli vahva. Vaatasin oma pisikest sugulase hakatist ja hirmus tahtmine oli endal ka selline pisike olla, nii väiksed asjad teevad ikka väikse inimese rõõmsaks, et lausa lust vaadata. Samas sai minu eilne õhtune-öine üritus ka enam-vähem kontidest välja jalutatud ja tegelikult oli ikka vahva.

Jääralli 2005

Käisin täna esimest korda elus jäärada katsumas-vaatamas-sõitmas. Oli küll uus ja huvitav ja põnev üritus. Hoolimata sellest, et ma esimeses voorus 5 minutit hanges istusin ja muidu selliselt väggga keskpäraselt esinesin (Lada-de osas siis), oli meel hea ja see, et ma ajaliselt viimaseks jäin, ei heidutanud mind mitte. Ilm oli mega, rahvas oli ootamatult ok ja üldse oli vahva olla.

Erinevalt Ladadest suutsin ma kaasaegsete autodega ehk siis Subaru erimalli masinatega tunduvalt edulisemalt hakkama saada :P Vat, see oli juba midagi. Veri hakkas kiiremini voolama ja VRX? oli lihtsalt loom käte vahel. Imede-ime, mulle see sobis.... kõrvalistuv meesterahvas isegi hõiskas, et nii talle sobib :)

Katus ka sõidab?! Ja kõik on sassis kuskil... liiga palju mõelda pole hea!

Ket, mul on varvas sinine ja valus.... eilse ujumise tagajärg :(

Shall we dance?

Sellist filmi käisin eile kinos vaatamas. Polnud midagi targemat teha parasjagu. Naerda sai, peotantsu sai, särki-värki ka. Jennifer nõksutas puusi, Richard Gere õppis tantsima jne jne.

Tegelikult leidis kinnitust järjekordselt fakt, et mehed on lihtsalt nõrgad. Ja loo moraaliks võiks pidada: inimesed, suhelge omavahel.

Oligi kogu film.

Talvepäevad lingi moodi

See nädalavahetus, täpsemalt laupäev-pühapäev, said teoks Lingi talvepäevad. Asukohaks oli Peipsi ääres asuv ujuvküla, mis küll hetkel mitte mingil moel ei ujunud, sest vesi oli jääs. Selleks, et ujuvkülla (koosnes kahest majas, ühes peoruum ja teises saun) jõuda, pidi läbima 8 km-t ja seda Rootsi sõjaväe suuskadega, mis olid aastast '65 ja pikkust oli neil 220cm-t. Enne starti sai distants kohe meeste 50 km-ks ristitud, mis kohati pidas paika, sest aega kulus meil oma 3 tundi selle vahemaa läbimiseks :)

Lõpuks kohale jõudnuna ootas meid söök ja peale seda sai piirivalve hõljukiga sõita. Tänud korraldajatele, Pirtsule see aktsioon meeldis. Eriti see, et järvelt tagasi tulles lubati mõnel meist seadust rikkuda ja meil lubati väljas olles see sõit kaasa teha. Hõljuki kiirus olla vahepeal 60 km/ olnud. Vahepeal järve peal üritas hr. Korsets (ei tea, kas nii ka kirjutatakse... umbes nii see nimi kõlas) meile selgeks teha kalapüügi võlusi, millest mina sotti ei saanud, sest ulme külm oli.

Sellega ette planeeritud aktsioon piirduski. Edasi tegime ise elu mõnusaks. Üle sai elatud ca 4-tunnine saunamaraton, mis hõlmas endas ohtralt tuntud ja tundmatuid Eesti süldilaule, lumehangedes (mis peab ära mainima ei olnud eriti pehmed) püherdamist, vapramatel jääaugus möllamist, tantsu ja taga-ajamist. Kogu selle kestel sai kogu õllevaru ära hävitatud. Kogu aeg oli maru naljakas ja jalad sõlmes, sest tantsuplats oli suhteliselt pisike.

Hommikul toimus äratus lootusetult vara, ma oleks hea meelega veel mõned tunnid maganud. Hommikusöögiks pakuti mõnusalt ja pühapäevaselt pannkooke moosiga :P Tagasi tuleku 8km-t läks tunduvalt edevamalt ja kiiremini, kui minek seda oli. Suuskamisele kulus umbes tund aega. Mis tähendas seda, et bussini jäi liiga palju vaba aega üle. Seda sai sisustatud jäätunud vorstikeste küpsetamisega. Kohaliku purjus vana mehe (no ikka vana oli) meelitusi: a'la lähme teeme ühe väikse kohvi. Tüüp ise oli puru-purjus ja kukkus pidevalt selili. Lisaks lubas ta äraütleva vastuse korral oma kassi kallale ajada. Sellegi poolest ei võtnud mitte ükski naisterahvas vedu.

Tegelikult hakkas peale suuskamist suhteliselt külm... seda suurem oli kõigi rõõm, kui ükskord buss tee peal vastu tuli. Tagasitee kulges magades ja kohati Bondi vaadates. Kodus dussi all avastasin enda küljest päris mitu sinjakki, millest ühe saamislugu ma ainult tean ja teiste põhjuseks loen mitte nii väga pehme ja pooljäätunud lumehanged.

Kokkuvõttes oli vahva, keegi ei kurtnud ei meeste- ega naistepuudust ja siiani pole ühtegi nurinat ka kuulda :)

Vaadake, päike pasitab :P Silmad säravad! Tuju on väga hea! Inimesed naeratavad... Tunne on, nagu oleks reede... Elu on lill! Ah, kui mõnna!

Kirjas... ei läinudki 13 talve ja 40 suve... mett kulus ka ehk ainult purgi jagu!

Pitsa, pannkoogid, hobused jne

Nädalavahetus kujunes ootamatust teguderohkemaks kui alul plaanitud oli. Laupäeval sai ohtralt pitsat, vähem pannkooke, suht doseerivas koguses õlle, lauamänge ja ootamatuid vanu ja uusi nägusi. Õhtu läks üle märkamatult ööks ja siis varahommikuks. Seltskond oli väga lõbusas tujus, tegevused olid kohati täiesti ajuvabad ja nalja sai rohkem kui rubla eest.

Pühapäeval sai vaadatud, kuidas mõned tegelesid paraneva tervisega ratsutamisega. Samal ajal tegin ise toimuvast mitte eriti tähelepanuväärset fotoreportaazi. Edasine päev kulges multifilmide ja Kreisiraadio saatel. Õhtuks jõudsin koju ka tagasi, siis kui kõik teised juba magasid :)

Täna on pitsa, pannkoogi ja lauamängude päev :) See tähendab vahvat seltskonda, kambas kokkamist ja suu kõrvuni taidlemist...

Täna öösel nägin unes, et olen modell. Kõndisin lavalaudadel, jalas stringid ning ülejäänud keha kattis vaid kehamaaling...

"Sa oled muutunud. Ma ei oska öelda, ainult, et mis on muutunud. Äkki oled juuksed pikemaks kasvatanud?" Nii küsis mult täna meie juhatuse liige, kui ma oma nädalaselt puhkuselt saabusin :D

Ma kolisin...

Ei, ma elan endiselt samas kohas, kus ennevanasti. Tööl kolisin hoopiski. Teiselt korruselt kolmandale. Asju tuli nii vähe, et endalgi tuli naer peale. Meenus, kuidas pool aastat tagasi sai kolitud kolmandalt teisele - see võttis mitu päeva aega.

Teisele korrusele jäid maha lahedad sägad - ma hakkan teid nüüd iga päev kaemas käima ja kakaod teie ajalehenurgas joomas. Mõni mees peab nüüd küll kellegi teise leidma, kellelt kakaod nillida... kui ma just läheduses pole ;) Uues toas on tegelased sellised, hmmm... tuimad. Lolli nalja nendega visata ei saa, aga õnneks on selliseid koridori peal olemas ja mujal majas ka :)

Aga miks ma üldse kolisin. Ühesõnaga vahetasin ametikohta. Logistikaga on mõneks ajaks kindlasti ühel pool, kuigi ma sain täna hunnik kõnesi, et teisi instrueerida. Ehk hakkavad ikka lähimal ajal ise hakkama saama... ma loodaks vähemalt. Esialgse hinnangu põhjal peaks mu nüüdne töökoht rohkem vaheldusrikas olema, nii et saab aeg-ajalt rutiinist välja astutud. Neljapäeval istun tõenäoliselt koolitusel ja uurin-puurin riigihangete värki. Tuleb selle asja sisse ennast tiba pühendada. Vast pole väga hull :) Homme pistan oma väikse nina seadustesse ja üritan neist sotti saada. Mõndasi soovitati lausa pähe õppida. Karm :D