Miski kalendri järgi hakkas täna kevad. Lumine ja külm on teine, aga ikkagi kevad. Sel puhul seadsin täna sammud loomaaeda. Veel otsustasin olla hea täta ning haarasin oma pisikese 3-aastase sugulase ka ühes. Sai kokku lepitud selle sõbraga, et jääkaru on vaja ära näha.
Kui aus olla, pole ma loomaaias vähemalt 10 aastat käinud, kui mitte rohkemgi. Midagi oli nagu muutunud, midagi nagu polnud ka. Suured kiisud ja jääkarud nägime ära. Igasugu sarvilisi oli ka ohtralt. Troopikamaja oli ootamatult pisike, ma lootsin suuremat. Elevandimaja on remondis ja üldse tundus seal palju asju rekonstrueerimisel olevat.
Aga tegelikult oli vahva. Vaatasin oma pisikest sugulase hakatist ja hirmus tahtmine oli endal ka selline pisike olla, nii väiksed asjad teevad ikka väikse inimese rõõmsaks, et lausa lust vaadata. Samas sai minu eilne õhtune-öine üritus ka enam-vähem kontidest välja jalutatud ja tegelikult oli ikka vahva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar