Kiire on...

.... liiga kiire, võib isegi öelda, et sigakiire.

Üritan kähku reedese HART-i kirja panna. Hüpe nr 5 minu jadas. HART nr 2.

Reedel sai siis suund Kuusikule järjekordselt võetud, hoolimata sellest, et kehtis tuulehoiatus. No tuul oli kohale jõudes sobiv küll. Sai nats sebitud, tunked ja ranits selga aetud. Viskasin ennast matile kõhuli ja harjutasin tiba avamisliigutust. Siis kangastus, et HART-i tehes olen ma tegelikult püsti asendis ja käsi liigub hoopis teist moodi. Mõte selgeks mõeldud, painutasin ennast hoopis püsti (no nii enam-vähem välja hüppe painutust imiteerisin) ja haarasin siis rõngast.

Üks hetk kamandati siis lennukisse. AN-2 ei olnud too päev minu sõber. Süda läikis see ja üldse raputas ja loksutas ta liiga palju. Kõigele lisaks sain ma lennukist alles teisel ringil välja hüpata. Suurem tahtmine oli esimeste lõpus ka püsti karata ja ütelda, et visake palun mind ka välja. OK, tegelesin seal siis sisse-välja hingamisega, et süda puperdama ei hakkaks. Polnud minul aega mõelda, et mida ma seal lennukist väljas tegema peaks. Igatahes kästi meil üks hetk püsti tõusta. Ma vist olin ikka täitsa kaame näost selleks hetkeks. Ja ei-taha-tunne vasardas ainult peas. Õnneks rahustas mind BC naeratav nägu natuke maha ja ma ikka ukse poole liikusin. Lõpuks uksel, ei-taha-tunne möödas ja elu tundus jälle ilus. Hüppasin siis välja. Endal tundus, et hullult laperdasin. Mida ma täpselt tegin, ei tea, üks hetk oli mul rõngas peos, nägu naerul ja lennuk silme ees. Ju siis läks nii, nagu peab (Liisu ütles, et läks). Igatahes päeva idee tundus tollel hetkel olevat see lennukist väljumise mõte.

Noh, kenasti varju all olles avastasin, et ripun keset lennuvälja. Ei haisugi sellest, et meid oleks sellest tiba eemal välja loobitud. Rippusin siis seal paigal. Igav oli. No siis keerutasin. Ei aidanud suurt. Mida maale lähemale, seda rohkem tuul mind sealt lennuväljalt minema tahtis viia. Lõpuks viiski. No hakkasin siis maandumiskohta otsima. All mingid varemed, ei sinna ei lähe mitte. Seilasin minema, ühtlasi ka lennuväljast tiba eemale. No suutsin endale siis miskite metsatukkade ja niitude vahele ühe platsi välja valida ja jäin selle kohale rippuma. Ise palusin, et ma mitte kruusatee peale ei maanduks. Järgmine hetk oli see, et tee ääres olevasse kraavi ka nagu väga ei tahaks maanduda. Üks hetk sai selgeks, et teele ei maandu, jeiii.... Siis mõtlesin, et see muruplats võiks sileda pinnaga olla, jalga väga ära käkerdada ei tahaks. Fleer tuli vägagi õigel ajal. Esimest korda õnnestus mul maandudes täitsa püsti jääda :)

Hästi läks mu meelest see hüpe :)

20Q.net

Leidsin sellise koha, kus tehisintellekt üritab 20 küsimusega ära arvata, millest Sina mõtled. Ma proovisin 5 korda, ainuke kord, kus see süsteem 20 küsimuse sisse jäi, oli siis, kui ma mõtlesin voodi peale. Teised panid ikka rõõmuga üle. Proovige ka!

Tervisesport

Ma tegin siis täna oma avastardi Tervisejooksu sarja raames. Toimus asi täna Trummi ringil. 4km distantsiks antud. Esialgne plaan nägi ette kiirkõndi, aga kohal olles otsustasin ikka jooksmist ka proovida. Mõeldud-tehtud. Võtsin oma jooksmist hästi vaikselt ja rahulikult, et endale liiga ei teeks. Sain hakkama ka, kuigi see vahva sillale langus tuli küll vaikselt marssides ette võtta, vastasel juhul oleks ma koledasti haiget saanud. Ja viimane tõus-langus läks ka jala. Muidu pidasin kerges sörgis kenasti vastu.

Jooksnud polnud oma 1,5 kuud. Ähkima-puhkima suurt ei võtnud, aga natuke siiski. Aja saab homme teada, eks siis paistab kui osav ma olin... ihhihihii...

Tagasi spordi lainele

Eile sai siis peale mitmenädalast pausi jälle ratta selga ronitud. No mitte ei kannatanud enam vaadata seda ratast seal nurgas üksi seismas ja passimas. Võtsin asja rahulikult, et kes seda teab, mis see vasak jalg velomisest arvab. Üldiselt arvas hästi. Peale tallamine talle küll eriti ei meeldinud ja nii ma siis igasugu suuremat sorti tõuse üritasin vältida. Asfalt sobis ka, aga ca 20 meetri kruusa polnud ka veel väga hea - põrutamine ei tahtnud ka hästi istuda. Aga vaikselt sõites sain oma 35km-t lõpuks selle aasta skoorile juurde.

Järgmisel pühapäeval on Kõrves Tallinna maraton, kuhu Pirts oma ratta ja tagumiku üritab kohale vedada. Loodetavasti on mu jalg minuga nõus ja laseb selleks ajaks juba mööda maastikku ka rühkida. Mannetu oleks oma võistkonda teist etappi järjest alt vedada.

Mis veel sporti puudutab, siis homme otsustasin ka ennast tervisejooksule kohale vedada, palju ma seal jooksen või kõnnin, selgub tõenäoliselt koha peal. Pakin oma jala vahva toe sisse ja eks paistab, mis saama hakkab.

Tegelased, ma olen programmi järgi neljapäeval veepallis ka kohal!

Pöidlad pihku ja varbad krõnksu!

Igast värki

Algas see nädalavahetus mu jaoks juba neljapäeval. Plaanis oli kokata ja Eurovisiooni vaadata. Kokkamine tuli edevalt välja. See tähendab, et kui mina koju jõudsin, oli enamus kokkamisest selja taga ja nälgas inimesed said süüa. Eurovisiooni vaadati täpselt nii palju, et pilt oli ja hääl tuli R2-st, kus Juur ja Co asja kommenteerisid. Lauludest suurt ei mäleta, eestlaste esitusele hõiskasime kaasa ja naabritele see eriti ei meeldinud. Igatahes kulges see Eurovisiooni vaatamine mitte-Eurovisiooni-vaatamise tähe all, igasugused muud tegevused olid poole põnevamad. Nii palju siis sellest.

Reedel sai siis üles ärgatud koleda telefoni helina peale. Miski hetk oli mu takso maja ees ja suundusin mina laeva peale, et kihutada nii 400km põhja poole. Laevasõit ei kujunenudki nii koledaks, kui ma alul kartsin. Enamuse maanteesõidust magasin ma maha. Kui ükskord üles ärkasin oli elu jälle elamist väärt ja sõita jäänud ca 100km. Õhtuks jõudsime siis ööbimispaika ka kohale. Ilus koht oli - köki-möki asus 3 meetrit järvest, loodus ja linnulaul ümberringi. Aus koht ühesõnaga.

Laupäeval sai kohalike vaatamisväärsustega tutvutud ja õhtul üritusele, millel nimeks Miljoona Rock 2005, peaesinejaks Deep Purple. Miskid kohalikud soomekeelsed soojendusbändid olid ka. Kuigi mulle pigem tundus, et nad mängivad pille soojaks (mida peaesineja küll ei kasutanud), mitte ei kütnud rahvast üles. Kui üritus algas kl 18, siis DP otsustas lavale tulla nats peale 22:30. Aga oli ka ootamist väärt. Vanad rokipeerud andsid endast kõik. Hetkekski ei tekkinud tunnet, et vanad on mütsiga lööma tulnud. Ma ikka röökisin täiega kaasa ja rokkisin nii palju kui jalg lubas. Igatahes need vanad on tegijad :P Soovitan kõigile.

Mina jäin oma otsusega rahule, et minna otsustasin. Nagu reedel selgus, poleks hüppamisest ka memmegi välja tulnud.

Mulgi rattamaraton 2005

Ei - mina oma jalaga sinna sõitma ei läinud. Ei kannata joosta ka veel teisega, kahjuks.

Aga sain eile õhtul siis teada, et sõit toimus. Kõik ilus-kena. Ainuke mure oli see, et keegid pahatahtlikud pealtvaatajad olid oma käed raja märgistuse külge pannud (loe: eemaldanud) ning selle tagajärjena tolle sõidu tulemused Elioni sarja arvestusse ei lähe. Nossu neile. Kahju sõitjatest, tõenäoliselt oli seal küllalt tegelasi, kes kohta ja aega läksid kirja saama. Ise tänasin enda oidu, et oma jalaga sinna ennast pungestama ei läinud.

Niisiis, tegelinskid: Kõrves näeme :)

Ma hüppasin jälle

Paar nädalat sai lennuväljal niisama käidud, teistele kaasa elatud ja ilma nauditud. Kõige imelikum oli see, et lennuväljal teisi vaadates ei haaranud mind hetkekski ei kadedus ega muud sarnast, et a la tahan ka või miks mina ei saa.

Eile siis otsustasin vaatamata oma mitte-täielikult-paranenud-jalale ka ennast varju järjekorda kirja panna. Kui ükskord mõistusesse kohale jõudis, et ma nüüd lähengi hüppama, tekkis minu ajus reaktsioon: MA EI TAHA! Tee või tina, ei taha noh. Ajasin siiski endale kombe selga, otsisin prillid, kiivri ja kõrgusemõõtja ka ligi. Ise pidasin sisemist võitlust samal ajal. Ranits ka selga ja üks hetk rivistusele. Kõik asjad kontrollitud ja lennukisse.

An-2 ei olnud mitte leebe seekord (tõenäoliselt oli oma süü ikka tuulel ka), raputas nõmedalt ja kohati oli tunne, et hõikaks: avage uks, ma tahan väljuda. Üritasin aknast lennuvälja ka näha, ei näinud - no küll välja hüpates näen. Üks hetk olime siis ka õigel kõrgusel ja kästi püsti tõusta ja meduusid kätte võtta. Tõusin püsti ja ütlesin veel siis ka kõva häälega, et ma ei taha. TSoome veel lohutas, et pole hullu midagi. Jõudsin siis uksele, peas vasardas ainult mõte, et pea tuleb kuklasse ajada, et asend OK oleks. Uksel olles mäletan ainult käe paika panekut ja oma vastust JAH ja välja ma hüppasingi. Nii kui väljas, oli tunne ei-taha möödas. Nägin lennukit ja lennukist lehvitavat instruktorit ja elu oli jälle ilus :) Seilasin siis lennuvälja otsa kohal, miskipärast kartsin, et kui ma pärituult lendan, siis see kannab mu üle lennuvälja ja hoidsin ennast enamasti vastu tuult. Ja nii ma ka maandusin pakkimisplatsist ikka päris kaugele. Aga maandumine oli ilus (minu arvates vähemalt, keegi teine seda ei näinud ju). Fleeri tõmbasin omaarust väga õigel ajal ja maandumine oli nii pehme, et poleks aru saanudki, kui vari mind peale maandumist maha poleks tõmmanud. Igatahes oli tunne väga hea ja tahtsin kohe sinna üles tagasi.

Sellega said siis minu IAD hüpped ühele poole. Pika ootamise peale sain õhtul oma esimest HART-i tegema minna. Varju sain suht ootamatult, kui ülejäänud tõusul olijatest juba varjud seljas ja kontrolliks valmis olid. Pakkisin ennast ka kähku kokku. Peale varju kontrolli sain veel hetkeks kohale visatud, et natukenegi harjutada. Lennukis katsusin veel ka korduvalt kus see avamisrõngas täpselt asub. Lennukist välja hüpates oli pea pulki täis ja kahel esimesel katsel ma rõngast kätte ei saanud, kolmas kord ma lihtsalt vaatasin, et kus see siis nüüd on ja kätte sain. Selle taidlemise peale suutsin tropikeerud saada, aga nendest sai kähku lahti :) Vari korras, vasakpoolne äärmine toru kinni, nagu tavaliselt (mul on kuri kahtlus, et mu vasak pool on kergem, kui parem, sest mu puhul on see kinnine toru mu meelest permanentne nähtus). Vari juhitav ja seilasin edasi. Seekord otsustasin ennast siis maas olevale seltskonnale lähemale tüürida. Tüürisingi, täpselt nii, et maandusin pakkimismattide kõrvale. Endal oli küll kohati tunne, et nüüd ma keset matti maha tulen, aga läks hästi seekord :) Fleeri tegin liiga hilja, aga polnud hullu, jalg ka haiget mitte ei saanud.

Järgmine kord tuleb üritada lennukist välja hüppel ennast tiba rahulikumaks sundida. Eks paistab. See nädalavahetus jääb mul küll vahele.

Minu esimesed triibulised

Sain siis mina ka lõpuks hakkama. No ei ole uhke, ausõna. Aga eellugu kõigepealt:

Marsruudiks Kuusiku-Tallinn (ei hüpanud, käisin lihtsalt vaatamas). No tulin mõõduka kiirusega, kui miski punase Opeli roju jalgu jäi. Aitäh selle auto juht! Ma oleks ilma Teieta raudselt radarisse sõitnud ja oma elu esimese trahvi või fikseeritud kiiruse ületuse kirja saanud. Noh, meel rõõmus ja peaaegu Tallinnani välja tiksusin selle sama Opeli sabas.

Niisiis kenasti Tallinnas kohal ja poodi jäätise järgi. Tee peal tuli isu :P Noh, kes teab, kes ei tea: Mina olengi parkimisgeenius. Seekord sain siis ikka lõpuni hakkama. Üritasin mina ennast kahe auto vahele tagurdada, kui üks hetk tundus, et nii see asi päris ei käi. Teine auto oli liiga lähedal üks hetk ja mõtlesin, et ma sellesse kohta parkimisega küll hakkama ei saa ja parkisin auto siis mujale. Nats eemale parkides selgus, et suutsin hr. T autole triibulised tekitada. Triibud ei teinud mitte hr. T autot kaunimaks (kui keegi arvas, et teeb). No poodi jätsi järele, eelnevalt otsustasime ka teise auto üle vaadata. Ei märganud küll, et seal midagi valesti oleks olnud.

Saime siis poes käidud, kui tagasi auto juurde minnes üks tädi ligi kargas ja pärima: "Kas teie mõlkisite me auto ära? Meil on tunnistajad ka olemas" Endal tundus küll, et mis mõlk, ma ei näinud midagi. Siis kargasid kaks pealtnägijat soomlast ka juurde, et eestlased on nii pahad ja koledad ja põgenevad kuriteo sündmuskohalt. No läksime siis seda mõlgitud masinat vaatama. Nojah, kui poole meetri kaugusel seista siis tõesti oli miski pisike mõlk sees ja paar kriimu ka muude poriplekkide vahel. Tüübid olid vahepeal politseisse ka helistanud. Soomlased kriiskasid veel natuke ja siis loobusid. Aga nad olid marurahul, et said kuriteo takistamisele kaasa aidata.

Niisiis, siit moraal: Ära hõiska enne õhtut!

Teiseks: Pirts, õpi parkima! Küljepeeglid on ka olemas! (Mul nimelt miskipärast harjumus ennast tagurdamisel kahe korra keerata ja taga aknast välja vaadates operatsiooni juhtida.)

Hommikune arstivisiit

Traumapunkti tädi käskis mul esmaspäeval reedel ehk siis täna, ennast jälle näitama minna. Läksin siis kohale. Seal tuleb registratuuris endale number võtta, nagu suuremates kaubanduskeskustes vorsti järjekorraski. Vaatan, et ma järgmine, ei hakanud maha istumagi. Heliseb siis kelluke. Jeii, ma pean saali kõige kaugemasse otsa koperdama. Saan seal oma paberid korda, juhatatakse mind kenasti teise maja otsa ortopeedia keskusesse vms. Jõuan siis lõpuks kohale, teen ukse lahti - hullem mass rahvast vaatab vastu. Õnneks leidsin ühe vaba koha, kuhu istuda. Jalg juba ikka valutas selle seikluse peale. Koht sattus mul kenasti ukse alla, nii et sain harjutusi sabale päris jupp aega teha.

Lõpuks kutsus arstitädi siis ka mind oma kabinetti. Istun kenasti sinna maha, kui täts küsib: "Teie olete see neiu, kellele hobune peale astus jah?" Ma jäin siis mokk töllakil vahtima, et ma ei tea hobustest midagi. Selle peale täts, haa, siis te olete see langevarjur jah? Langevarjuga hüppamine on vist väga ohtlik spordiala? Ma siis vastu, et ei ole midagi.

Siis kästi mu hüppeliiges paljaks võtta ja side maha koorida. Vaatab seda arstitädi siis mõtliku näoga ja hakkab katsumise meetodil uurima, kust valus, kust mitte. Kui üks hetk valusa koha peale jõudis, röögatasin mina kenasti üle terve kabineti (no oli selline tunne, et tahtis terve oma näpu läbi mu jala torgata). Tädi vaatab mulle otsa ja lausub: "Ega siis sellepärast teisi ehmatama veel pea". Ei no, tere-tere. Ootamatult valus oli ju!

Noh, igatahes pikendati mu haiguslehte veel nädala võrra ja soolavee vanne leige veega lubati tegema hakata. Kõndida ei ole eriti soovitav. Ei ole my ass - ma pidin tagasi autoni ka ju komberdama teise maja otsa ja siis õues ka veel.

Programm näeb ette, et teisipäeval võiks mu jalg jälle tegudevalmis olla. Eks paistab. Piinama ennast ka ei hakka.

Siinkohal tahaks tänada M.-i, kes mul nii kenasti terve nädala invataksot on teinud. TSoomet kargu ja hommikuse transa eest ja kõiki teisi, kes abiks olnud :)

Pirts @ inva-office

Originally uploaded by Pirts.

Minu inva kontor, juba kolmandat päeva :)

Minu esimesed hüpped

Eile siis 1. mail päästeti meid lõpuks ka lennuväljale ja ka hüppama. Tunne oli tugev, imekombel isegi ei kartnud. Niisiis sai ennast tõusule kirja pandud, tunked ja ranits selga tõmmatud. Omavahel segunesid nii ärevus, kui uudishimu.

Üks hetk siis kamandati meid rivvi, kontrolliti varustus üle ja marss lennukisse. Väljahüppe järjekorras olin mudilastest eelviimane (jumal tänatud, esimesena poleks tõenäoliselt välja tahtnud hüpata). Niisiis kõik ükshaaval sealt välja puistati, endale meenus kõhtsada jne luuletus veel enne hüpet :) Üks hetk olin siis ise ukse peal, pilv all - tänasin õnne, et maad ei näe. Siis tuli küsimus valmis? Minul peas vasardas mõte, et ei ole... aga ütlesin ikka VALMIS! (No ma ei saanud ju teistest kehvem olla.) Ma siis kuidagi väljusin sealt lennukist, tõenäoliselt ikka hüppasin, aga mingist kujundist ei olnud küll suurt haisugi, kuni mulle meenus, et hee, painutada tuleb ka. Aga painutasin käed üles, mitte alla. Selle tulemusena sain varju kaenlasse, aga õnneks see takistus lahenes koheselt. Hakkan siis varju katsuma, tropikeerud - poole keeruga sai õnneks lahti :) Niisiis lõpuks märkasin ka varju kaeda, et mismoodi see üldse peakohal välja näeb, vari olemas, ühelt poolt toru kinni. Pumpasin - ei midagi! Kontrollisin juhitavust, keeras-pööras küll ja pidurdas ka. Sellega siis korras.

Noh, edasi siis leidsin ka mahti vaadata, mis ümberringi toimub, teised olid must kaugel - kaugel. Lennuvälja leidsin kohe üles, tuule suunaga sain ka koheselt sina-peale. Miski pärast ma arvasin, et tuleb ennast kogu aeg vastutuult hoida... tegelikult oleks saanud tiba pärituules sõites rohkem maandumisala keskele seilata, aga see selleks. No miski hetk oli siis aeg ka lõpuks maandumiskujundiks. See läks küll nagu ludinal, kui maandumine ise välja arvata. Fleeri tegin liiga kõrgel ja tõenäoliselt ei maandunud ma siiski kahe jala peal, kuigi ma küll omaarust üritasin neid jalgu koos hoida. Igatahes maandumise tagajärjel sain mina oma vasaku jala hüppeliigese tiba valusaks. Mätsisin oma varju kokku ja marssisin teiste juurde tagasi.

Pika mõtlemise peale otsustasin siiski ka teisele hüppele minna. Teisel tõusul oli alul nägu naerul, aga siis hakkas tiba kripeldama, et mis siis kui vari ei avane jne... esimesel tõusul polnud isegi mahti sellistele asjadele mõelda. Igatahes olin üks hetk uksel ja vastasin jälle valmis ja seekord ma siis painutasin kohe - omaarust vähemalt :) Tropikeerusi ei saanud, küll olid mõlema ääre torud kinni, aga sellest sai paari korra pumpamisega kohe jagu. Varju lennuvõimed kontrollitud, avastasin ennast metsa kohalt. Seilasin siis vaikselt lennuvälja kohale tagasi, kui üks hetk end maandumisraja kohalt leidsin. Ja otse mu all ka miski lennuk terendas. Õnneks oli kõrgus suht ok, nii et reegleid ma mu arust ei rikkunud. Rihtisin ennast sealt siis kuidagi minema. Näed sa ja oligi jälle maandumise aeg. Pärituule osa jäi küll väga napiks, sest maandumisraja kohale enam ronima ei kippunud. Aga muidu oli ok. Ja oi kui hea motivatsioon oli see tiba valutav jalg selleks, et jalad koos seekord maha tulla. Hakkama sain :)

Siinkohal suured tänud Siilile ja Wollile, kes mind talvel seebitasid ja vahvaid videosi näitasid. Ühesõnaga tänud pisiku eest :)

P.S. Käisin täna traumapunktis. Luud terved! Tuleb nüüd paar päeva oma jalga külmetada ja varsti olen lennuväljal tagasi :)