Eilne kokkamine!

Eilne hommik hakkas ilusa-ilusa päikese ja särava lumega. Ja kurvastuseks pean ütlema, et jätkuva nohuse ja umbes ninaga. Mis tähendas seda, et suuskamisest ei tulnud küll memmegi välja, kuigi tahtmine oli kallal. Kuuldavasti lubavad ilmamemmed külma veebruari keskpaigani, mis peaks andma lootust, et 2 nädalat see lumi kestab. Elame-näeme, kui nii, siis järgmine nädalavahetus tuleb uus katse.

Pannkoogi küpsetmine osutus suuremaks kokkamiseks. Nimelt otsustasime lisaks ka sooja roa teha, milleks oli spagetid bolognese kastmes - maitses ülihästi. Seejärel otsustasime, et kokkamise vahele tuleks mälumängida ka. Niisiis sai ettevõetud mnemoturniir - ehk siis mängu sisuks oli Eesti kohta küsimustele õigesti vastamine kuues erinevas valdkonnas. Häbi tunnistada, aga endalegi ootamatult jäin mina jänni spordi teemaga, kuigi alul tundus just, et see valdkond peaks nö minu teema olema. Igatahes sain jälle targemaks. Seejärel sai ette võetud miski mäng nimega Rummy??? nimes pole nüüd väga kindel. Igatahes selles mängus minul üldse ei vedanud ja peale teist ringi ma vabatahtlikult loobusin :D

Vahepeale sai veel pannkooke küpsetatud ja neid maasika toormoosiga manustatud. Nämm!

Alias oli ka väga popp mäng, eriti peale seda kui hunnik veini oli rahvas enda sisse joonud ja seletused aina keerulisemaks ja keerulisemaks läksid.

Aga vahva õhtu oli!

Asjad lahenevad?!

Täna on üks ütlemata hea päev. Ülemusel on sünnipäev ja ülemus otsustas selle päeva kodus veeta. Ühesõnaga on tööl kergem hingata, sai pikema lõuna teha ja muidu selline lõdva olemine siin (loe: ei pea kogu aeg delavoi vid näol istuma).

Täna käisin poes lumelauasaapaid vaatamas. Laenutus selle koha pealt ikka suht nõrk koht, kõik saapad, mis minu jalanumbrile vastama peaks, hakkavad miskipärast varvaste peale. Igatahes sai üks paar kinni pandud paariks päevaks. Eelnevalt sai muidugi koos saabastega laua külge ennast kinni pandud, nats aega poes niimoodi rakkes karatud ja muidu lolli nalja tehtud. Näpu sain ka veriseks, aga see on köömes ja saab terveks.

Õhtul jõutrenni, kang turjale ja igast põnevaid harjutusi, nagu kükke ja muud sarnast saab harjutatud, et 7 päeva mäel konti murdma ei hakkaks. Keda ma petan, niikuinii hakkab :) aga on kergem ja ei hakka kohe peale esimest päeva loodetavasti.

Homme küpsetame pannkooke, sööme neid toormoosiga ja siis algab mnemoturniir. Saab oma (väheste) teadmistega või mitte teadmistega hiilata.

Pühapäev lauda kaema - Pirts hoiab sõrmed ristis, et see liiga raske poleks ja mitte üle lõua ei ulatuks (pikkust nimelt ei tea hetkel... tegelane ise alles homme õhtul sellega kuskilt reisu pealt saabub). Ja kui laud on OK, siis esmaspäeval saabaste järgi.

Tundub, et asjad lahenevad teinekord hõlpsamini, kui alul tundub. See mul meeldib. Samas ei tasu enne hõisata, kui kõik asjad oma silmaga üle vaadatud.

Ooperifantoom

Otsustasin täna oma kino kinkekaardi ära realiseerida. Rabasin M.-i kaasa ja läksime "Ooperifantoomi" vaatama. Eelnevalt olin erinevatelt inimestelt ainult häid sõnu filmi kohta kuulnud, aga film oli hea, isegi väga hea.

Ma ei hakka siin sisu lahkama, kuigi ma pean ära märkima, et vaene vennike ehk siis Fantoom, keeras oma julmusega ise endale selle käki kokku, hoolimata sellest, et teistsuguste elu tollal oli kõike muud kui meelakkumine. Mees lihtsalt ei suutnud üle olla sellest halvast, mis talle tema elu jooksul tehtud oli ja ise neist parem olla ja headust välja näidata.

Aga hääled olid väga hästi kokku valitud. Ooperilaulja kohta ikka noorukese Emmy Rossumi hääl oli üleootuste võimas. Kogu kraam kokku ajas mitmeid kordi ihukarvad püsti: ma olin kui lummatud seal kinosaalis. Ühesõnaga see käis ihust ja hingest läbi. Ja tundub, ma polnud ainuke. Isegi paar pisarat sai poetatud, mis minu puhul pole tegelikult suurt imestada. Kui film läbi sai, siis rahvas lihtsalt istus saalis. Subtiitrid jooksid üle ekraani ja praktiliselt mitte keegi ei liigutanud ennast veel ca 5 minuti jooksul.

Väga võimas film oli, ma lähen nüüd nende viisidega täna tuttu, mingit muud muusikat täna enam ei kuula. Voh nii!

Naiivitar!

... olen mina! Kui ma mõtlesin, et kuu aega enne reisi on paras aeg kammida lumelauarendi asutusi. Extreme's vaadati mind kõige pealt pika pilguga, et nii vara tuled asja uurima ja siis otsimise käigus selgus, et näe, minu numbrit saabast neil sees polegi, võid ise mõelda, kas ta sobib mu jalale või mitte. Lootust on, et ehk järgmine nädal saab ikka kaema minna. Seekord olen nii palju taibukas, et helistan ette.

Hawaiis sain esialgu komplekti kinni pandud. Laua sain 4 senti pikema, kui siiani sõitnud olen. Tüüp arvas, et minu pikkusele peaks kärama küll, samas müügiinimeste värk. Saapaid nr 38 oli seal ka täpselt ainult üks paar. 5 mintsase jalashoidmise järel ei juhtunud suurt midagi, samas oli sokk õhuke ja paksu soki puhul ei tea, mis saab.

Aga lauakotte ei saa mitte kuskilt, Hawaiis paar tükki on, aga need on täpselt minu reisi ajaks välja lubatud. Müükar jälle pakkus, et teeb mulle 500-se hinna kotile. No mida memme ma selle tühja kotiga pärast peale hakkan. Põnev, kõik vähegi tuttavad lauasõitjad on kas mu enda grupiga mäel või mõne muu seltskonnaga, nii et sõprade käest ka ei saa laentsida. Ma ei saa ju ometi paljast lauda lennuki pagasiruumi saata. Appi, aidake, ahistavad!

Ela siis nii.

Siin ma nüüd olen: vana, paks ja kole :D

See on mu kaastöötaja lemmiklause peale lõunasööki. Minu lõunasöök oli täiesti normi piires ja ei kurda millegi üle toitumisega seoses.

Aga... Kuulutasin mina eile õhtul ennast peale 6 päevast viirusest läbi närimist terveks. Päevasel ajal tekkis hirmus tahtmine miskit korda saata ja kasutamata energia tahtis minu seest välja saada. Igaks petteks ei võtnud eile riski ujulat rünnata - teistesse trennidesse oli lootusetult hilja ennast ära mahutada - ja nii ma siis istusin kärsituna kenasti kodus toaseinte vahel.

Täna otsustasin siis jooksma minna. Siinkohal peaks mainima, et viimasest korrast, kui ma jooksin (kui välja arvata peale kangiga möllamist mõnet TTÜ spordihoone ringid), on möödas vähemalt 1,5 kuud. Ai plinn, selline tunne oli, nagu esimest korda elus tegeleks jooksmisega. See oli paras piin ruudus. Pulsi lõi kohe taevasse, sealt tema alla tulla ei tahtnud. Hingamisega olin ma ka riius, no mitte ei tulnud välja... kogu aeg pidin ainult hingamise peale mõtlema. Nagu vaene väike penskar, ma ütlen. Andke tagasi need ajad, kui 20km joostes läbida polnud mingi vaev. Ehh, härduse pisar tuli silma...

Igatahes, nui neljaks, ma hakkan nüüd kord nädalas jooksmas käima! Loodetavasti saab sest lubadusest ka asja :)