See on mu kaastöötaja lemmiklause peale lõunasööki. Minu lõunasöök oli täiesti normi piires ja ei kurda millegi üle toitumisega seoses.
Aga... Kuulutasin mina eile õhtul ennast peale 6 päevast viirusest läbi närimist terveks. Päevasel ajal tekkis hirmus tahtmine miskit korda saata ja kasutamata energia tahtis minu seest välja saada. Igaks petteks ei võtnud eile riski ujulat rünnata - teistesse trennidesse oli lootusetult hilja ennast ära mahutada - ja nii ma siis istusin kärsituna kenasti kodus toaseinte vahel.
Täna otsustasin siis jooksma minna. Siinkohal peaks mainima, et viimasest korrast, kui ma jooksin (kui välja arvata peale kangiga möllamist mõnet TTÜ spordihoone ringid), on möödas vähemalt 1,5 kuud. Ai plinn, selline tunne oli, nagu esimest korda elus tegeleks jooksmisega. See oli paras piin ruudus. Pulsi lõi kohe taevasse, sealt tema alla tulla ei tahtnud. Hingamisega olin ma ka riius, no mitte ei tulnud välja... kogu aeg pidin ainult hingamise peale mõtlema. Nagu vaene väike penskar, ma ütlen. Andke tagasi need ajad, kui 20km joostes läbida polnud mingi vaev. Ehh, härduse pisar tuli silma...
Igatahes, nui neljaks, ma hakkan nüüd kord nädalas jooksmas käima! Loodetavasti saab sest lubadusest ka asja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar