Otsustasin täna oma kino kinkekaardi ära realiseerida. Rabasin M.-i kaasa ja läksime "Ooperifantoomi" vaatama. Eelnevalt olin erinevatelt inimestelt ainult häid sõnu filmi kohta kuulnud, aga film oli hea, isegi väga hea.
Ma ei hakka siin sisu lahkama, kuigi ma pean ära märkima, et vaene vennike ehk siis Fantoom, keeras oma julmusega ise endale selle käki kokku, hoolimata sellest, et teistsuguste elu tollal oli kõike muud kui meelakkumine. Mees lihtsalt ei suutnud üle olla sellest halvast, mis talle tema elu jooksul tehtud oli ja ise neist parem olla ja headust välja näidata.
Aga hääled olid väga hästi kokku valitud. Ooperilaulja kohta ikka noorukese Emmy Rossumi hääl oli üleootuste võimas. Kogu kraam kokku ajas mitmeid kordi ihukarvad püsti: ma olin kui lummatud seal kinosaalis. Ühesõnaga see käis ihust ja hingest läbi. Ja tundub, ma polnud ainuke. Isegi paar pisarat sai poetatud, mis minu puhul pole tegelikult suurt imestada. Kui film läbi sai, siis rahvas lihtsalt istus saalis. Subtiitrid jooksid üle ekraani ja praktiliselt mitte keegi ei liigutanud ennast veel ca 5 minuti jooksul.
Väga võimas film oli, ma lähen nüüd nende viisidega täna tuttu, mingit muud muusikat täna enam ei kuula. Voh nii!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar