Eile sai...

...
Eile sai esiteks Wolli sai 33-seks, selle puhul sai Wolli kulul hunniku krõpse ära söödud ja ka miskile veinile päkad peale. Wollile viisime kingituse ka: ühe õpetliku VHS-i ja natuke süüa, et ta mustadeks päevadeks kõrvale saaks panna. Võib öelda, et vein leidis kõige tühjema koha minu ihus ja mõjus suhteliselt kiiresti.
Peale mõningast arutelu peale seda, kui vein ja krõpsud otsas, sai eile seatud sammud Kamikaze pool. Seal sai nats söödud ja veel õlle peale rüübatud, nii 4-5 klaasi umbkaudu. Igatahes mina muudkui seletasin ja lahkasin maailmas levivat ülekohust, ebaõiglust ja teise elusi. Igatahes pakatasin mina terve õhtu tarkusest ja ülejäänud seltsimehed kuulasid seda vapralt. Siiani imestan, et mul vait ei kästud olla :) Kannatlikud inimesed. Tänud kuulamast!
Miski kell, ma oletan see oli nii kella 24-01 vahel, otsustati Kamikaze sulgeda selleks korraks. Me istusime edasi, ei lasknud ka kustutatud tuledest ennast häirida ja tarbisime oma pooleli olevad õlled lõpuni.
Edasi läks lihtsalt. Tuli jalad alla ajada ja nii ca 200 meetrit jalutamisega tegeleda ja juba olingi kodus.
Eile oli mul kodus ka muidu kodakondseid, keda ma juba ligi 2 nädalat näinud polnud. Niisiis, saabusin mina koju, tegin kõva kolinat, et ka kõige raskemalt magav tegelane saaks ikka teada, et ma nüüd jõudsin. (Hommikul lahkusin õnneks enne, kui asjaosalised üles tõusid - igatahes ei kuulnud, et keegi oleks kurtnud).
Eilne õhtu sai meeldivalt aega veedetud, aitäh sõbrad.
Täna saan vanni ja tuttu :P

Liigutamine pühade ajal, vahel jne

Olen mina üritanud siis söömisega normaalsuse piiridesse jääda see aasta. Suures osas on õnnestunud ka. Oi, ma olen tubli! Tegelikult sai jõulu ajal maal olles õelapsega rõõmsalt kelguga mäel ja mäe all möllatud, nii et sigapalav jõudis hakata. Õelaps on mul üldse selline armas ja andekas tegelane. Näiteks tuli pisike preilna minu juurde üks õhtu, võttis käe ümbert kinni, pani oma väikse peakse minu õla najale ja ütles: "Sa oled kallis mulle" - on ju armas :) Hea on olla lemmik-täta... kuigi ma olen tal ka ainuke tädi sugulasliini pidi.

OK, aga mitte mu pisikesest sugulasest ei pidanud ma täna rääkima. Niisiis, peale jõulu jõudsin mina kenasti ja seekord ilma igasuguste segavate teguriteta linna tagasi ja enamus esmaspäevast vaba päeva läks lebotamise tähe all, sest pühade aegu magamisega küll suurt ei tegelenud.

Eile, peale pikka tööpäeva, mille lõpuks mul oli tunne, et surm on juba silme eest, otsustasin mina ujuma minna. Otsus oli tagantjärgi parim, mis eilseks õhtuks olla sai. 24 esimest pikkust oli selline tõsine piin, ma peaks ütlema... aga võtsin hoo hetkeks maha, sulistasin selili pulsi alla tagasi... ja kokku tuli 74 pikkust ära, mis teeb oma 1850 meetrit. Igatahes oli enesetunne peale suplust hea ja uni veel magusam tulema.

Täna lähen veel spinni - istun siis trenaka peale ja kujutan ette, et velon metsas. Siis enne järgmist nädalat suurt spordiga ei tegele!

Jõul, kui selline...

Olenemata sellest, et ma reedel maale jõudsin, jõudis jõul minu vanemate koju alles laupäeval. Tegelikult tuli see sellest, et õde koos perega tuli ka laupäeval ja kuna neil pisike preilna peres sirgumas, siis sai verivorst ja hapukapsas päeva võrra edasi nihutatud :)
Jõuluvana käis ka, rõdu ukse kaudu ja meile oma nägu ei näidanud, ainult külma õhku oli toas tunda nii mõnda aega :) Mina sain hulganisti kallistuselt pisikeselt päkapikult, mõned iiri kohvi klaasid (tuleb vist viskit varuma hakata?!), nats kommi ja toetused tuleviku fondi. Tegelikult oli vahva koos perega koos istuda ja üle tüki aja oma suguvõsa näha, juttu puhuda ja muidu mõnusalt aega veeta.
Täna hakkame pisikese preilnaga eestikeelset Shreki vaatama, peitust mängima, nukul juukseid kammima ja kui hästi läheb, siis joonistama ka. Onju, ma olen üks ütlemata hea täta :)
Igatahes võib öelda, et jõul läks korda. See aasta ei olnudki õnneks tunnet, et poolest oktoobrist saati jõul uksest ja aknast sisse oleks surunud ennast ja nii ei jõudnud ka üleküllastust tekkida! Loodetavasti läheb järgmine aasta sama moodi :)
Homme jälle linna ja tagasi rutiini!

Maale sõit...

... osutus täna tunduvalt keerulisemaks, kui see alul ette oli nähtud. Lühidalt märkides võiks seda sõitu nimetada takistusrajaks.
Esimene ilmne programmi muutus toimus juba töö juures. Inimesed, ket, kui teile on räägitud, et ma pean teatud kell lahkuma, siis võiks oma ajukäärusi ja tagumikku liigutada, nii et kolmandad inimesed ei pea selle all kannatama. Mis siis oleks saanud, kui mu kallis kannatlik sõbranna oleks kella peale Viljandis pidanud olema? Või kui mul oleks olnud bussipilet 14:30 olnud bussile? Järgmine kord võibki see nii olla. Nii et mõelge selle peale, kui te teate, et kellegi töö seisab teie töö taga!
OK, ca 14:30 saime lõpuks Lingi parklast liikuma ja peale Statoili kabanossi manustamist Viljandi poole teele asutud. Esimene pool möödus vägagi rõõmsalt muljeid vahetades ja üheaegselt päikeseloojangut ja kuud selges taevas nautides :)
Siis aga saabus Mäo, mis tähendas seda, et alates Mäo-Rakvere ristist tiksusime meie nõka-nõka meetodil Mäekülani välja (ca 7-10 km-t). Selgus, et kaks autot olid otsustanud lähemalt tutvust teha ja ninad kokku panna. Mäole jõudes meenus, et veel tööl olles öeldi raadiost, et Mäos on avarii, nii et põhjust oletasime juba enne. Mis aga mõistetamatuks jäi, oli see, et autot olid kenasti teelt kõrvaldatud tühermaale ja mõlemad suunad olid täiesti liikumiseks vabad ja nii kui avarii koht möödas, leidsid kõik oma gaasipedaali ka kenasti üles.
Peale ca 20-30 minutilist tiksumist jäime pikisilmi ootama Paia risti, lootes, et Viljandi peale keerates muutub autode vool väiksemaks ja saab inimlikult liikuma. Oh imet, seda ei juhtunud. Lisaks eesvoogavale tuledesärale tabas meid mõne kilomeetri pärast takistus nimega udu. Nähtavus oli suht nullilähedane, sest ei olnud näha ei ees- ega taga sõitva auto tulesi. Kiirus langes järjekordselt alla igasuguse maanteel normaalseks loetava kiiruse.
Õnneks siiski õnnistati meid miski hetk suht normaalsete nägemistingimustega ja sai juba 80-90 km/h sõita, mille me võtsime vastu juubeldushõisetega. Ja peale M-i juurest läbi astumist ja jõulurahu soovimist olime nagu niksti 2,5 tunniga Viljandis kohal.
Selle saaga tulemusena, jõudsime sõbranna R-ga järeldusele, et ju see kõik oli selleks, et me lõpuks saaks tunda, kui hea on tegelt pere keskel ja kodus olla! Jõulurahust pole küll siiani suurt aimu, aga selle eest on vahva istuda koos inimestega, keda suht harva näha saab :)
Siit siis teilegi soovitus, ükskõik, kui keeruline see teekond ka pole, selline tulemus on seda väärt!!!

Pühkige hästi

Hemm...

... Tegelikult ma olen ju hea.... Ainult, et ma olen liiga tagasihoidlik, et seda välja näidata!

Hambaarstiralli

Käisin mina eile kes-teab-mitmendat-korda hambaarstil. Seekord avaldati lootust, et veebruaris peaks oma breketitest lõpuks lahti saama. Oletatava 6 kuu asemel saavad need siis kokkuvõttes hoopis 1,5 aastat suus olla... uhh... Igatahes õnnis saab olema see päev, kui mina neist lõppeks vabaks saan.
Eriti vahvaks teeb asja juures see, et breketite eemaldamine läheb maksma umbes pool sellest, mis nende paigaldamine... Müstika! Ma ei taha kokkuvõttes mõeldagi, kui palju pappi ma olen nendele arstitädidele sinna maha jätnud. Ihukarvad tõusevad püsti selle peale mõeldes.
Aga lõpptulemus peaks vähemalt hea olema :)

Saunakad

Üldiselt on saunakad toredad ja ma pole selliste ürituste vastu viha pidanud. Eile sai siis ka L-i pika palumise tagajärjel ühest osa võetud.
Üritus kandis nime tutvumisõhtu, mille point jäigi mulle suht arusaamatuks, sest kõik tundsid kõiki ja ma pole eriti kindel, et seal niiväga tööjuttu räägiti... ainult tiba ehk. Tutvumisõhtu naelaks oli sületäis õlle ja loomulikult saun ise - siinkohal kiitused sauna ehitajale, jupp aega pole nii normaalses elektrisaunas oma nahka kuumaks ja märjaks leilinud. Atraktsiooniks oli ka noorte meeste lumes püherdamine... ise igaks petteks osa ei võtnud, aga selle eest oli vaadata isegi põnev ja kui tarvis aitasin neil lumiseks saada :)
Ühesõnaga, miski aeg sai saun sinnapaika jäetud, sest aeg oli läbi ja õlled otsas. Kahe vapra tegelasega seadsime siis sammud vanalinna, et mõnes pubis oma õhtut jätkata. Selgus, et enamus pubisi oli kinni tolleks hetkeks juba ja nii me siis Avenüüs ka maandusime. Tegelikult ei kuulu see koht minu lemmikute hulka, aga mis teha.
Ühesõnaga olin mina pool 4 hommikul juba kodus ja seljataga on 4 magatud tundi. Keres on kergelt vibreeriv tunne, aga isu on hea :)
Muide, mul on kaasas peo jäägid: 2 liitrit mahla ja juustu nii singiga kui hallitusega!

Kallis jõuluvana!

Loodetavasti pole ma oma kirjatükiga liighiljaks jäänud.
Ma sooviks omale jõuludeks ja ka järgnevaks aastaks sära silmadesse ja naeratavaid inimesi. Mõistmist ja vähem möödarääkimisi. Meelekindlust ja tahtmist viia lõpuni kõik, mis alustatud. Paha ei teeks üks käputäis positiivsust ja hoolivust kõikjale ja kõikidele.
Et antaks andeks mu otsekohesus ja vahel ette tulev tusatuju, et mu pihta pikka viha ei peetaks. Et mõistetaks, ma tegelikult ei taha halba, vaid pigem vastupidi. Olgugi, et teinekord võib-olla ei tundu nii.
Head tervist! Veel soovin tahtejõudu ületada raskusi - parem, kui neid võimalikult vähe või üldse poleks.
Rohkem rõõmu, armastust ja kallistusi :)

Navigatsioon Microsofti moodi

Jehuuu... mismoodi on võimalik logistikat teha:

1. Go to http://mappoint.msn.com/DirectionsFind.aspx
2. For "Start" select "Address in: Norway", "City: haugesund"
3. For "End" select "Address in: Norway", "City: Trondheim"
4. Click "Get directions"

Põnev... saab lennukiga lennata ja puha... ja isegi maantee numbrid on ära toodud :)

Valmis sai!!!

Oeh... laske ma nüüd ohkan...
Igatahes kaelast ära see raske koorem ja näputöö. Sain mina eile õhtul siis lõpuks valmis oma kostüümi, mis täna õhtul selga tuleks tõmmata. Näputöö sisaldas suuremas osas õmblemist - nii käsitsi kui masinaga (mis kohati mulle vastu tõrkus ja mina siis temaga nii hea kui kurjaga suhelda üritasin - kauneid sõnu sekka öeldes). Ja vähemas osas kääridega lõikamist. Liimi-kleebi-maali jäi enamasti olemata, kui miskite lisavidinate kinnitamine välja arvata. Lisavidinatel oli juba liim külge pandud!
Ühesõnaga istusin mina silmad krõllis teisipäeval poole 2-ni ja eile napilt pealt 23-ni L-i juures ja muudkui õmblesin ja õmblesin, lisaks vahepeal L-le ka muidugi. Igatahes täna võime mõlemad rõõmsalt naeratada ja seekord Eevat ei mängi - sry Parasiil!!! Mõni teine kord ;)
Igatahes, kes täna õhtul kohal, see saab ise silmaga vaadata.

WOLLILE!

Pühenduse ja kõige muuga Wollile!
Kas Sul 'Samaaria tüdrukule' ülearust piletit pole? Ma jäin ilma :(
Nuuks....
Pirts

Sügavus...

Ma vaatan Sinu sinistesse silmadesse
Neis pulbitseb tahe, jõud ja sära
Kogu maailm kui mu ümber sulas ära
Hinges rõõm ja äratundmine nii soe
Ja Minu soojus Sinu põue poeb
Siis kui vaatan Sinu sinistesse silmadesse

(ühele ilusale inimesele)

Jeiii..... ma olen mulli sees!

Tegelikult käisin miskis omapärases (tundub kõige parem sõna hetkel) treeningus, millel nimeks NIA. Ühesõnaga trenni poindist mina aru ei saanud ja täts roosa rätikuga ei kippunud ka seda tegema. Ühesõnaga kõige pealt me olime mullis - igaüks oma mullis - ja pugesime selle seest välja. Mullist väljas, selgus et nüüd olen liblikas, mis seisnes meeletus näppude lehvitamises kõikvõimalikes suundades. Liblikast sai küllalt - siis olin siidsall, mis langeb alla Toompea vaateplatvormilt Baltijaama poole. Njah, nagu öeldud, ma ei saanud poindist aru... suu oli kõrvuni kogu aeg peas. Tegelikult oli üsna põnev jälgida täiesti temperamendi vabu Eesti tibisi, kes ei julenud midagi teha ja siis väga kandiliselt tiba ennast liigutasid.
Aga üldmulje sellest NIA treeningust jäi selline, et see on nagu pilves olemine... siis suudaks ma ehk ka siidsalliga samastuda? Peaks vist enne jõulupidu uuesti minema - saaks oma karkaterisse sisse elatud ;)

P.S. Enam pole lepatriinu - täpud läinud!!!! Jeiii...

Rõõmus päev!

Võin suure rõõmuga ja säravate silmadega teatada, et minu käed funktsioneerivad jälle 95% ulatuses, mis tähendab, et täielikult paranemine pole enam kaugel ja varsti võib uue ringiga jõutrenni teha - oi, ma juba ootan seda aega :P
Lisaks on minu maru armsale kehale siginenud allergia täpikesed. Põnev. Eriti huvitavaks teeb selle asjaolu see, et mul pole õrna aimugi, mille vastu mu keha hetkel protesteerib. Kas on see ehk üleeile Kristiine Prismast ostetud Budweiser? Igatahes, ma soovitan igaks juhuks teil seda õllemarki mainitud poest mitte osta - ehk pääsete kergemalt, kui mina!
Hetkel igatahes ei meenu mitte midagi erilist minu päevamenüüs ega tegevustes, mis võiks sellise täpulise tulemuse anda. Elame päeva korraga ja loodame, et mõne päeva pärast on see nähtud jäädavalt kadunud ja ilmneb ainult siis, kui minu ihu villaste kangastega kokku puutub, siis ma vähemalt tean, milles seda süüdistada :)
Pöidlad/sõrmed/varbad risti !!!