Tegelikult käisin miskis omapärases (tundub kõige parem sõna hetkel) treeningus, millel nimeks NIA. Ühesõnaga trenni poindist mina aru ei saanud ja täts roosa rätikuga ei kippunud ka seda tegema. Ühesõnaga kõige pealt me olime mullis - igaüks oma mullis - ja pugesime selle seest välja. Mullist väljas, selgus et nüüd olen liblikas, mis seisnes meeletus näppude lehvitamises kõikvõimalikes suundades. Liblikast sai küllalt - siis olin siidsall, mis langeb alla Toompea vaateplatvormilt Baltijaama poole. Njah, nagu öeldud, ma ei saanud poindist aru... suu oli kõrvuni kogu aeg peas. Tegelikult oli üsna põnev jälgida täiesti temperamendi vabu Eesti tibisi, kes ei julenud midagi teha ja siis väga kandiliselt tiba ennast liigutasid.
Aga üldmulje sellest NIA treeningust jäi selline, et see on nagu pilves olemine... siis suudaks ma ehk ka siidsalliga samastuda? Peaks vist enne jõulupidu uuesti minema - saaks oma karkaterisse sisse elatud ;)
P.S. Enam pole lepatriinu - täpud läinud!!!! Jeiii...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar