Eilne kokkamine!

Eilne hommik hakkas ilusa-ilusa päikese ja särava lumega. Ja kurvastuseks pean ütlema, et jätkuva nohuse ja umbes ninaga. Mis tähendas seda, et suuskamisest ei tulnud küll memmegi välja, kuigi tahtmine oli kallal. Kuuldavasti lubavad ilmamemmed külma veebruari keskpaigani, mis peaks andma lootust, et 2 nädalat see lumi kestab. Elame-näeme, kui nii, siis järgmine nädalavahetus tuleb uus katse.

Pannkoogi küpsetmine osutus suuremaks kokkamiseks. Nimelt otsustasime lisaks ka sooja roa teha, milleks oli spagetid bolognese kastmes - maitses ülihästi. Seejärel otsustasime, et kokkamise vahele tuleks mälumängida ka. Niisiis sai ettevõetud mnemoturniir - ehk siis mängu sisuks oli Eesti kohta küsimustele õigesti vastamine kuues erinevas valdkonnas. Häbi tunnistada, aga endalegi ootamatult jäin mina jänni spordi teemaga, kuigi alul tundus just, et see valdkond peaks nö minu teema olema. Igatahes sain jälle targemaks. Seejärel sai ette võetud miski mäng nimega Rummy??? nimes pole nüüd väga kindel. Igatahes selles mängus minul üldse ei vedanud ja peale teist ringi ma vabatahtlikult loobusin :D

Vahepeale sai veel pannkooke küpsetatud ja neid maasika toormoosiga manustatud. Nämm!

Alias oli ka väga popp mäng, eriti peale seda kui hunnik veini oli rahvas enda sisse joonud ja seletused aina keerulisemaks ja keerulisemaks läksid.

Aga vahva õhtu oli!

Asjad lahenevad?!

Täna on üks ütlemata hea päev. Ülemusel on sünnipäev ja ülemus otsustas selle päeva kodus veeta. Ühesõnaga on tööl kergem hingata, sai pikema lõuna teha ja muidu selline lõdva olemine siin (loe: ei pea kogu aeg delavoi vid näol istuma).

Täna käisin poes lumelauasaapaid vaatamas. Laenutus selle koha pealt ikka suht nõrk koht, kõik saapad, mis minu jalanumbrile vastama peaks, hakkavad miskipärast varvaste peale. Igatahes sai üks paar kinni pandud paariks päevaks. Eelnevalt sai muidugi koos saabastega laua külge ennast kinni pandud, nats aega poes niimoodi rakkes karatud ja muidu lolli nalja tehtud. Näpu sain ka veriseks, aga see on köömes ja saab terveks.

Õhtul jõutrenni, kang turjale ja igast põnevaid harjutusi, nagu kükke ja muud sarnast saab harjutatud, et 7 päeva mäel konti murdma ei hakkaks. Keda ma petan, niikuinii hakkab :) aga on kergem ja ei hakka kohe peale esimest päeva loodetavasti.

Homme küpsetame pannkooke, sööme neid toormoosiga ja siis algab mnemoturniir. Saab oma (väheste) teadmistega või mitte teadmistega hiilata.

Pühapäev lauda kaema - Pirts hoiab sõrmed ristis, et see liiga raske poleks ja mitte üle lõua ei ulatuks (pikkust nimelt ei tea hetkel... tegelane ise alles homme õhtul sellega kuskilt reisu pealt saabub). Ja kui laud on OK, siis esmaspäeval saabaste järgi.

Tundub, et asjad lahenevad teinekord hõlpsamini, kui alul tundub. See mul meeldib. Samas ei tasu enne hõisata, kui kõik asjad oma silmaga üle vaadatud.

Ooperifantoom

Otsustasin täna oma kino kinkekaardi ära realiseerida. Rabasin M.-i kaasa ja läksime "Ooperifantoomi" vaatama. Eelnevalt olin erinevatelt inimestelt ainult häid sõnu filmi kohta kuulnud, aga film oli hea, isegi väga hea.

Ma ei hakka siin sisu lahkama, kuigi ma pean ära märkima, et vaene vennike ehk siis Fantoom, keeras oma julmusega ise endale selle käki kokku, hoolimata sellest, et teistsuguste elu tollal oli kõike muud kui meelakkumine. Mees lihtsalt ei suutnud üle olla sellest halvast, mis talle tema elu jooksul tehtud oli ja ise neist parem olla ja headust välja näidata.

Aga hääled olid väga hästi kokku valitud. Ooperilaulja kohta ikka noorukese Emmy Rossumi hääl oli üleootuste võimas. Kogu kraam kokku ajas mitmeid kordi ihukarvad püsti: ma olin kui lummatud seal kinosaalis. Ühesõnaga see käis ihust ja hingest läbi. Ja tundub, ma polnud ainuke. Isegi paar pisarat sai poetatud, mis minu puhul pole tegelikult suurt imestada. Kui film läbi sai, siis rahvas lihtsalt istus saalis. Subtiitrid jooksid üle ekraani ja praktiliselt mitte keegi ei liigutanud ennast veel ca 5 minuti jooksul.

Väga võimas film oli, ma lähen nüüd nende viisidega täna tuttu, mingit muud muusikat täna enam ei kuula. Voh nii!

Naiivitar!

... olen mina! Kui ma mõtlesin, et kuu aega enne reisi on paras aeg kammida lumelauarendi asutusi. Extreme's vaadati mind kõige pealt pika pilguga, et nii vara tuled asja uurima ja siis otsimise käigus selgus, et näe, minu numbrit saabast neil sees polegi, võid ise mõelda, kas ta sobib mu jalale või mitte. Lootust on, et ehk järgmine nädal saab ikka kaema minna. Seekord olen nii palju taibukas, et helistan ette.

Hawaiis sain esialgu komplekti kinni pandud. Laua sain 4 senti pikema, kui siiani sõitnud olen. Tüüp arvas, et minu pikkusele peaks kärama küll, samas müügiinimeste värk. Saapaid nr 38 oli seal ka täpselt ainult üks paar. 5 mintsase jalashoidmise järel ei juhtunud suurt midagi, samas oli sokk õhuke ja paksu soki puhul ei tea, mis saab.

Aga lauakotte ei saa mitte kuskilt, Hawaiis paar tükki on, aga need on täpselt minu reisi ajaks välja lubatud. Müükar jälle pakkus, et teeb mulle 500-se hinna kotile. No mida memme ma selle tühja kotiga pärast peale hakkan. Põnev, kõik vähegi tuttavad lauasõitjad on kas mu enda grupiga mäel või mõne muu seltskonnaga, nii et sõprade käest ka ei saa laentsida. Ma ei saa ju ometi paljast lauda lennuki pagasiruumi saata. Appi, aidake, ahistavad!

Ela siis nii.

Siin ma nüüd olen: vana, paks ja kole :D

See on mu kaastöötaja lemmiklause peale lõunasööki. Minu lõunasöök oli täiesti normi piires ja ei kurda millegi üle toitumisega seoses.

Aga... Kuulutasin mina eile õhtul ennast peale 6 päevast viirusest läbi närimist terveks. Päevasel ajal tekkis hirmus tahtmine miskit korda saata ja kasutamata energia tahtis minu seest välja saada. Igaks petteks ei võtnud eile riski ujulat rünnata - teistesse trennidesse oli lootusetult hilja ennast ära mahutada - ja nii ma siis istusin kärsituna kenasti kodus toaseinte vahel.

Täna otsustasin siis jooksma minna. Siinkohal peaks mainima, et viimasest korrast, kui ma jooksin (kui välja arvata peale kangiga möllamist mõnet TTÜ spordihoone ringid), on möödas vähemalt 1,5 kuud. Ai plinn, selline tunne oli, nagu esimest korda elus tegeleks jooksmisega. See oli paras piin ruudus. Pulsi lõi kohe taevasse, sealt tema alla tulla ei tahtnud. Hingamisega olin ma ka riius, no mitte ei tulnud välja... kogu aeg pidin ainult hingamise peale mõtlema. Nagu vaene väike penskar, ma ütlen. Andke tagasi need ajad, kui 20km joostes läbida polnud mingi vaev. Ehh, härduse pisar tuli silma...

Igatahes, nui neljaks, ma hakkan nüüd kord nädalas jooksmas käima! Loodetavasti saab sest lubadusest ka asja :)

Elav tuli...

Elav tuli, voolav vesi ja teine töötav inimene - kolm vaatepilti, mida inimene rõõmuga vaatab. Rohkem ja vähem töötavaid inimesi näen ma 5 päeva nädalas ja see on nii harjumuseks saanud, et sellest suurt rõõmu ei tunne.

Voolav vesi on hea... aga kuskil joa, jõe vms sarnase loodusnähtuse lähedal. Kodus vanni voolavat vett ei ole pooltki nii põnev vaadata. Seal ei toimu värvide mängu, tuul ei puhu, puulehed ei liigu ja ei saa jalgu rohus/lehtedes/lumes sahistada.

Aga elav tuli - minu lemmik, ma olen lausa fänn ma ütleks. Ma võin tuld vaadata ja vaadata ja vaadata. Mul ei ole kodus kaminat, nagu mõnedel härrastel meil siin. Mul pole ka puuküttega ahju ega pliiti. Ka pole ma endas püromaani kalduvusi märganud. Aga mul on posu küünlaid ja neid mina põletan rõõmuga.

Niisiis, istub Pirts täna üle jupi aja üksi kodus. Ülejäänud kodakondsed otsustasid minna oma vanemaid vaatama ja ühtlasi minu külas oleva ema ka kaasa haarata. See tähendab seda, et saab puhkust kahest tibist (siia ei kuulu minu armastatud ema), kes on muidu väega armsad tegelased, aga neid on täiesti võimatu meelitada eemale arvutimängudest. Siiani pole ma veel niput selleks otstarbeks välja nuputanud.

Aga niisiis, minul põleb praegu mitu-mitu küünalt, nii et muud lisavalgusallikat mul hetkel tarvis ei lähe ja mina mõnnan. Naudin seda, et saan omi mõtteid mõelda. Saabunud on 'me-time', oh, kus ma sellest puudust olen tundnud.

Õppida tahaks

Hirmus tahtmine on midagi õppida. Midagi iseenda jaoks, mitte kutsena. Juuksuriametit tahaks õppida - juuksuriks ei tahaks hakata. Ise lõigata tahaks küll - nii et see, kellel lõigata, ka rahule jääks. Juustega mässamine on mulle juba lapsepõlvest saati meeldinud. Kui ma pisike tüdruk olin, siis minu riiulis olevad nukud said kõik uued soengud, muul otstarbel ma neid ei kasutanudki. Juuksuriks õppimisega on see jama, et mitte üheski Tallinna linnas asuvas koolis ei ole juuksriõppel õhtust vormi. Kui tahad juuksuriks saada, pead päeval koolis käima. Nii et seni, kuni mina koduperenaiseks ei hakka (mida ma ei kavatse lähimal jupil ajal teha), siis ei tule sellest memmegi välja. Lootus jääb, et ehk mõni kool tuleb selle peale, et mõni inimene tahab ka õhtuti juuste kallal kätt harjutada.

Teine asi, mida ma mitu aastat olen planeerinud, on massaazi õppimine. Omal käel olen raamatuid lugenud hunnikus ja suht-koht palju ka praktiseerinud nende kõrvalt - viimasel ajal küll suht vähe siiski tuleb tunnistada - siiani on kõik rahul olnud ja uuestigi tulnud. Siiski võiks ka miski targema inimese nõu sellel alal kuulda ja uusi ja põnevaid nippe teada saada. Praegusel hetkel üritan massaazi-kursustele saabuval sügisel minna, eks paistab, mis sellest ideest saab.

Kolmas salahuvi on mul veel. Nimelt on mulle alati huvi pakkunud sisearhitektuur ja ruumi kujundus. Omal ajal sai keskas kõvasti joonestamist punnitud ja see oli päris vahva, mulle meeldis. Aga see tuleb kuskile tulevikku lükata vist, sest hetkel ei ole mul selleks lihtsalt vabu ressursse. Igasuguse vastava ajakirjanduse uurimine on ka kuidagi hääbunud. Kunagi oli ajakiri 'Diivan' selline hea ja põnev ja huvitav lugeda. Viimasel ajal on ulmekommertsiks ära läinud. Kurb. Peab Rahvusraamatukogu millaski külastama minema ja uurima, mida head tänapäevast pakutakse, kui üldse :P

Igast muid pisikesi asju on veel... aga need kolm on juba sellised, mida ma pikemat aega mõlgutanud olen.

Lugemisest

Olen mina viimasel ajal, noh nii mõne aasta jooksul peale ülikooli lõpetamist, jälle lugemise enda jaoks taasleidnud.

Ja ma ei loe Kõusaare 'Ego' jmt. Igasugused naistekad ja muu sarnane kräpp jäägu teistele. Üritan hoopis vanu klassikuid lugeda, mis keskkooli ajal lugemata jäid või ei osanud neid raamaturiiulil märgata. Päris huvitav on ja ma polegi niiväga kindel, et ma 16-17 aastasena nende raamatute pointist niiväga aru oleks saanud.

Tegelikult pole mõni raamat pooltki nii põnev ja haarav kui mõni Coelho oma näiteks (kuigi siin kohal peaks märkima, et ülekiidetud 'Alkeemik' ei kuulu just minu lemmikute hulka). Aga paar peatükki õhtu jooksul on paras ports lugemist ja kui raamat lõpuks läbi, on tolle ajastu kombed-tavad ja olud tibakese arusaadavamad.

Et kui kellelgi on mõnda põnevat lugemist soovitada, andku tuld.

Ravimeetodid Pirtsu moodi

Kes veel ei tea, siis ma selline poolkõva olen hetkel. Aga olukord muutub paremuse suunas.

Nimelt, võiks tegelikult öelda, et küüslauk on hetkel mu teine nimi.

Nimelt otsustasin mina eile, et kui tööl kiired asjad tehtud, lähen koju. Kiired asjad said kella 15 paiku alles tehtud. Koju läksin ikkagi.

Kodus manustasin kohe küüne jagu küüslauku ja kobisin peale meilide lugemist magama. Magasin seni, kuni mulle üleukse väike 3-aastane sugulane ulatati. Niisiis olin ma tõbine lapsehoidja. Imekombel oli minu hallollus nõus töötama ja me nuputasime kahekesi suht rahulikke ettevõtmisi. Vahepeal toitsin väigest mugulast ja tarbisin ise järgmise küüne küüslaugust. (Siiamaani imestan, et väike mees ei teinud avaldust a'la: täta, miks sa haised?) Peale lasteraamatu lugemist ja koos lego ehitamist, leidsin ma, et klõmakas aniisiviina on nüüd omal kohal. Oli. Ja kuidas veel oli. Olemine läks löögilt heaks ja üldse polnud haige-olemise-tunnet. Igaks petteks tegin ühe klõmaka veel. Siinkohal peaks mainima, et ma pole kunagi taimsete jookide sõber olnud. Juba lapsepõlvest saati olen ma vihanud köharohusiirupeid ja muud sarnast kraami. Nii et te võite ainult ette kujutada, millised grimmassid mind tabasid peale klõmakat. Aga peamine, et enesetunne paranes. Haige olemisest andis veel ainult märku mõned pügalad palavikku.

Hommikuks oli ka palavik läinud. Jehuu!!! Samas nohu ja köha on jäänud - aga need on need asjad, mida ma loen lihtsalt segavateks asjaoludeks.

Igatahes ma olen 75%-liselt oma võimete tasemel ja tagasi offissis hommikul manustatud küüslauku levitamas... kuigi siiani pole keegi sellealaseid märkuseid teinud. Ei tea, kas pole tunda või ollakse lihtsalt viisakad? Vahet pole. Mul on jälle inimese tunne kallal :)

Liiga vähe mehi!

Nonii, nüüd on selgus majas. Ma nüüd siis tean oma vallaliseks olemise staatuse põhjust. Nimelt leiab Delfi ja Postimees, et Eestis napib meha.

Ja mina siin nuputan, et miks on 95%-l juhtudest, kui ma satun miski toreda ja vahva meesolevuse pihta, on nad juba hõivatud. Ülejäänud 5%-ga on jälle see jama, et siis kas teine ei taha mind või siis vastupidi. Mitte, et ma oma arvamusi kohe teatavaks teeks.

Võib ju olla, et ehk on mu latt liiga kõrgel või olen liiga pirtsakas... ket, aga kui mehi ei ole, siis ju päris iga suvalisega ikka ka ei taha leppida... see ei vii ju kokkuvõttes mitte kui kuhugi!

Karm reaalsus ma ütlen... jää või vanatüdrukuks...

Eh, peaks ennast käsile vist võtma! :D

ROCK

Tsiteerin: "Rocki pruulides ei tee me kunagi mingeid kompromisse. Sama suhtumist ootame ka Rocki joojalt."

Nii et... kallid tegelased... unustage kompromissid... tänaseks vähemalt!

P.S. Kiri pärineb ühe õlle, mille nime ma ei nimeta, etiketilt.

Naabri-Pervo

Mul on Naabri-Pervo, just nimelt, lugesite õigesti, ei ole tegu Baari-Paavoga.
Ühesõnaga Naabri-Pervo elab naabermajas, kelle aknad on suhteliselt vastastikku minu kööginurgas asuva aknaga. Naabri-Pervo armastab ühe akna peal suitsu teha... ja mitte ainult. Nimelt on tal harjumus seal kauem passida. Seda eriti juhul, kui meie elamises köögis toimetatakse: nõusi pestakse, süüa kokatakse jne.
Naabri-Pervo on nii 40 ja peale, vene rahvusest ja tavaliselt meeldib tal aknal aega veeta palja ülakehaga, mis ei ole eriline vaatamisväärsus. Ta pole üldse vaatamisväärne.
No eks igal inimesel ole oma elamises õigus teha, mis tema ise tahab. See õigus võiks kesta seni, kuni ta kedagi häirima ei hakka. No aga see jõllitamine lihtsalt häirib. Ma ei saa rahulikult akna alt läbigi lipata... kui eriti palju rõivast üll ei ole, tuleb alati enne piiluda, kas onu on akna peal või mitte.
Täna tegime Naabri-Pervol oleku piinlikuks. Nimelt oli meie korteris korraga 5 naisterahvast. Peale minu avastust, kui ma nõude pesu lõpetasin, käisid kõik naiskad korda mööda teda aknal kaemas ja talle naeratamas või lehvitamas. Onu tiris oma suitsu imekiirelt lõpuni ja kadus. Täna teda rohkem nähtud pole.... Huvitav, kui kauaks...

Langevarjurite klubbi?!

Parasiil leidis eile, et ma peaks astuma ülalmainitud organisatsiooni. Hmm, kas seda peaks võtma komplimendina (et ma kvalifitseeruks sellesse seltskonda) või oli see lihtsalt sõnakõlks. Tegelikult pidavat see lahendama probleemi, kui ma ei leia kedagi, kellega koos kinno minna. Seal pidavat alati keegi asjast huvituma....

He oleks muidugi teada, mida see liitumine mulle veel anda võiks?

Aimduste põhjal võiks arvata, et miski vahva ja kreisi seltskonna...

Aga mida veel?....

Kammib. Oi, kuidas kammib!

Vanad eestlased teadsid juba ammustel aegadel väita, et sinna, kus on, tuleb alati juurde. Aru ma ei taipa, miks kõik asjad - eriti kehvad - kogu aeg ühele ajale peavad langema. Ma ju püüan kogu aeg ja kõigest väest, aga välja kukub ikka nii nagu tavaliselt või kehvemini veel. Karm.

Kõigepealt eelmises kirjatükis seletatud jama. Nüüd ma tunnen, et ma olen lihtsalt tühi. No täiesti apaatne, mitte miski ei kõiguta, mitte mitte miski ei rõõmusta, kui siis ainult masendab. Püüad, mis sa püüad, paremaks ei lähe.

Jah, ma käin ringi ja naeratan. Jah, te ei saaks arugi, et miskit on valesti. Ma juba olen selline, mis sinna parata. Ma ei saa ju inimestele öelda kehvasti, kui nemad pole minu kehvas tujus süüdi. Ma ei saa ju käia ringi mornina ja teiste olemise sellega ära rikkuda. Ma tüdineks peale 5 minutit küsimuste jadast, et mis sul valesti, kas juhtus midagi? No ei juhtunud... samas pole ka midagi nii väga valesti.

Ma peaks hoopis õnnelik olema! Minu elamine ei saanud tormist kahjustada, keegi minu tuttavatest ei ole Aasias kadunud... ma isegi ei tea, et keegi, keda ma tean, seal olnud oleks. Mul on mu sõbrad, töö ja süüa saab ka. No mida ma kurdan... aga miskit on kuskil siiski mäda. Kus? Eh, kui teaks, võtaks miskit ette ses suhtes. See kammibki ja hullult kammib. Karjuda tahaks!!! Ja kõva häälega...

Rõõmud, need ei lõpe

Käisin mina täna järjekordsel hambaarsti visiidil. No ei saa need otsa veel. Seekord isegi pappi ei küsitud, aga see rõõm jääb nüüd küll üürikeseks.

Ühesõnaga, tundub, et minu breketi-saaga hakkab vaikselt lõpule jõudma. Täna selgus, et veebruari kuus saan mina DR. Hambaarsti kokku 6-l korral külastada. Mis võib-olla polekski nii hull, kui on ette teada, et keegi puurima ei hakka ja haiget ei tee. Kõik ilusa rikub see ära, et minu eelarve löödi sekundiga lõhki. Tuleb välja, et kogu kupatus läheb kaks korda rohkem maksma, kui esialgselt plaanitud. Geenid ma ütlen!

Kahekordne hind ei oleks ka veel nii hull, kui mina just veebruari kuus Tatraid vallutama ei läheks...

Aga vaatame elu helgemat poolt: saab nädal aega lumes möllata! ja tagasi tulles saab hambad säravvalgelt korrektseks :)

Torm jätkub...

... helistasin vahepeal maale vanematele. Sinna Läti piiri äärde. Neil torm puid hirmsasti maha raiunud, elektrit pole, ainult telefon funkab. Isa oli vahepeal käinud bensukas patareisi ja mahla toomas. Kes teab midagi Karksi ürgorust, siis see on penoplasti täis... mäe otsas oleva tootmishoone küljest tuul selle lahti kiskunud ja seda jätkub nüüd ka teisele poole paisjärve. Lisaks on metsa sisse ootamatult siht tekkinud, mida seal varem ei olnud. Onul oli puu otse garaazi ette maha lajatanud - sugulane oli õnnelik, et auto garaazi parkis. Selline olukord siis Karksi-Nuia kandis.
Ahjaa, tuul muide plaanib pöörduda põhja, mis tähendab seda, et Tallinn saab ka vett. Ahtri tänava elukad on vist sellega harjunud juba. Pirita tee saab ka kannatada, raadiosse helistas üks tegelane sealt, väitis, et betoonitükke tuul juba lennutab. Pirita paadisadamas on vesi vähemalt põlvini. Paldiski mnt ujutamisest keegi ei rääkinud ju jääb minu kodu ümbrus selliseks nagu praegu... lihtsalt loike täis.
Kriisikomisjoni ülem soovitas metsaga ääristatud teedel autoga mitte liigelda. Kui muud moodi ei saa, siis tuleb aeglaselt sõita, et näeksid langevale puule reageerida.
Ütle veel, et Eestis loodusõnnetusi suurt ei toimu!

Torm

Nonii, nüüd jõuavad meremöllud Eestisse ka. On ikka lugu, Rootsis-Taanis on üle 400 000 elamise elektrita, praeguse seisuga on 9 inimest hukkunud. Täpsem lugu YLE uudistelt.
Vana Pärnu on muust linnast ära lõigatud, inimesi evakueeritakse, kuulduste põhjal olla tubades pool meetrit vett. Tuulekiiruse rekord tuli Ruhnus: 42 m/s. Erkki Saarniit on usinalt infi selle kohta kogunud.
Karm, samal ajal, kui inimesed rannikul vaatasid, kuidas hakkama saada, mina magasin nagu tita ja ei kuulnud mitte midagi.
Ootame hommikust ETV AK erisaadet, saab ehk rohkem teada. Siiani õnneks pole kuulnud, et tuttavaid hätta oleks jäänud.

Muusika soovitus: Led Zeppelin Eesti moodi!

Ühesõnaga tuleb kohe ära märkida, et odava ja imala kissellimuusika austajale see peale ei lähe. Aga tegu siis sellise bändiga nagu Led R, mis iseenesest ühendab endas enamasti vanu Ruja tegelasi ja mängivad nemad Led Zeppelini loomingut. Käisin mina mainitud bändi kuulamas reedel Rock Cafe's (polnudki sinna kiire aja tõttu varem jõudnud). Kohale me jõudsime ilmselgelt vara, mis tekitas eelise klubile pilk peale visata. Selline suht suur ruum ja mulle täitsa meeldis, kuigi disainiga pole seal suurt vaeva nähtud, iseasi, kas sellise koha peal peakski seda tehtama. 'Soojendusmuusika' oli pigem uinutav, kui meeliköitev ja käima tõmbav. Päris vahva oli jälgida vanu rokipeerus - need olid omaette vaatamisväärsus. Ma lootsin kohapeal näha hunnikus vanu tuttavaid tsiklielu aegadest, aga võta sa kinni... Kaks tuttavat tegelast sattusid ainult tee peale ette, asi seegi :)Nii, aga bändist. Bänd jäi hiljaks, aga selle eest, milline etteaste: Nõgisto tinistas kitra nii, et ma lausa vahepeal mokk töllakil ja silm punnis jälgisin tema tegevust, Lillepea tagus trummi ka muljetavaldalt ning Patte oli muidugi omaette nähtus, sellist häält kolm tundi teha pole ikka miski poisikeste rida! Respect mehed!Ühesõnaga elamus missugune. Soovitan soojalt, tarbida koos külma õllega ;)

Täna saab!

Viina, porksi, lillkapsast, juustu, mandariini, kooki?... Saab siin ja täna, alates kella 18-st!

Kommima, kommima

On saabunud pidulik päev, kui minu omaloomingut saavad-võivad ka kommenteerida tegelased, kes ennast bloggeri kasutajaks pole reganud. Jehuu!!! Elagu Haloscan! (Kui kellelgi selleks tahtmine peaks tulema). Siiski siin kohal pisike palve - kui oled julenud kommida, julge ka öelda, kes Sa oled. Aitäh!

Kurb on muidugi see, et kõik olemasolevad blogid on nüüd nagu tinatuhka kadunud, nuuks. Ma loodan, et muidu kommijad väga nukrad pole - Teil on võimalus seda uuesti teha ;)

Muudame maailma paremaks... kõik koos!

Nii, uus maailmaparandaja?! Ei, seda päris mitte. Aga miskit võiks ju ikka teisiti olla, kasvõi natukenegi.

Esiteks: tummahambad! No eriti nõme on kuskil viienda isikuna vahendada esimese ja kolmanda või veel kehvemal variandil esimese ja teise inimese vahel lahendatavaid probleeme

või infot vahendada. Milleks üldse inimesele on kõnevõime antud, kui suud õige koha peal või siis natuke hiljem lahti ei märgata teha? Inimesed, palun, suhelge omavahel! :)

Teiseks: plondlus! Muidu kohati väga vahva ja humoorikas omadus. Tavaliselt küll juhtub, et ca 80% ei taha oma plondlusest kuidagi aru saada ja ei mõista selle üle nalja heita. Mis iseenesest on kurb. Aga alati on lootust, et ehk ükskord see muutub :P

Haa, ja nii suhtlemise koha pealt veel. Hakkaks üksteist kuulama?! Et mis teine tegelikult öelda tahab, kui natuke pingutada, siis no ausalt see polegi nii keeruline. Kasuks tuleb muidugi oskus mõttetu pläma kõrvust mööda lasta... aga see selleks. Samas, ma tean, et ega ma igat inimest ei viitsigi kuulata, sest üldjuhul neil polegi midagi asjalikku öelda (Pirts ise vaikselt loodab, et tal äkki on õnn nende hulka mitte kuuluda?!) - õnneks on selliseid inimesi suht vähe ja veel vähem puutun ma nendega kokku.

Hmm, ma ei hakkagi ütlema, et olge normaalsed. Omapärased kiiksud ja veidrused on pigem teretulnud nähtused, kui mõningad ekstreemsused välja arvata (hetkel küll ei tule ühtki nii hullu varianti ette, kahjuks või õnneks, võta sa kinni).

Ja last but not least, nagu raadiomehed soovitavad: Inimesed puudutage teineteist!!! ;)

Minu õnn

Aastavahetuse raames sai siis ka tina valatud. Minu selle aasta õnn näeb välja siis selline. Eks tehke omad järeldused ja andke mulle ka teada - suht segane see mu jaoks :)

Lubadused?

Uue aasta lubadused? Jäävad seekord ära...

Niikuinii me püüame parimat, aga välja kukub ikka nii, nagu tavaliselt. Jätkame samas vaimus!!! Ja kui teinekord õnneks läheb, oi, kui hea on siis ennast kiita! Vot nii!

Ja ta tuligi!

Ta tuli päris mitme pauguga ja tuli Jahu tänaval ühe rõdu peal. Ta tuli vanalinnas toimuvat ilutulestikku nautides ja keset suurt hulka huvitavaid, põnevaid, toredaid ja lõbusaid inimesi. Ta tuli koos sületäie kallistuste ja suure musihunnikuga :P Ta tuli koos heade ja südamest tulevate soovide ja õnnitlustega.

Nii tuli minu 25-s eluaasta ja loomulikult mitte väga vähemtähtis aasta 2005!

Tänud kõigile, kes selle päeva meeldejäävaks muutsid!