Vanad eestlased teadsid juba ammustel aegadel väita, et sinna, kus on, tuleb alati juurde. Aru ma ei taipa, miks kõik asjad - eriti kehvad - kogu aeg ühele ajale peavad langema. Ma ju püüan kogu aeg ja kõigest väest, aga välja kukub ikka nii nagu tavaliselt või kehvemini veel. Karm.
Kõigepealt eelmises kirjatükis seletatud jama. Nüüd ma tunnen, et ma olen lihtsalt tühi. No täiesti apaatne, mitte miski ei kõiguta, mitte mitte miski ei rõõmusta, kui siis ainult masendab. Püüad, mis sa püüad, paremaks ei lähe.
Jah, ma käin ringi ja naeratan. Jah, te ei saaks arugi, et miskit on valesti. Ma juba olen selline, mis sinna parata. Ma ei saa ju inimestele öelda kehvasti, kui nemad pole minu kehvas tujus süüdi. Ma ei saa ju käia ringi mornina ja teiste olemise sellega ära rikkuda. Ma tüdineks peale 5 minutit küsimuste jadast, et mis sul valesti, kas juhtus midagi? No ei juhtunud... samas pole ka midagi nii väga valesti.
Ma peaks hoopis õnnelik olema! Minu elamine ei saanud tormist kahjustada, keegi minu tuttavatest ei ole Aasias kadunud... ma isegi ei tea, et keegi, keda ma tean, seal olnud oleks. Mul on mu sõbrad, töö ja süüa saab ka. No mida ma kurdan... aga miskit on kuskil siiski mäda. Kus? Eh, kui teaks, võtaks miskit ette ses suhtes. See kammibki ja hullult kammib. Karjuda tahaks!!! Ja kõva häälega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar