Kes veel ei tea, siis ma selline poolkõva olen hetkel. Aga olukord muutub paremuse suunas.
Nimelt, võiks tegelikult öelda, et küüslauk on hetkel mu teine nimi.
Nimelt otsustasin mina eile, et kui tööl kiired asjad tehtud, lähen koju. Kiired asjad said kella 15 paiku alles tehtud. Koju läksin ikkagi.
Kodus manustasin kohe küüne jagu küüslauku ja kobisin peale meilide lugemist magama. Magasin seni, kuni mulle üleukse väike 3-aastane sugulane ulatati. Niisiis olin ma tõbine lapsehoidja. Imekombel oli minu hallollus nõus töötama ja me nuputasime kahekesi suht rahulikke ettevõtmisi. Vahepeal toitsin väigest mugulast ja tarbisin ise järgmise küüne küüslaugust. (Siiamaani imestan, et väike mees ei teinud avaldust a'la: täta, miks sa haised?) Peale lasteraamatu lugemist ja koos lego ehitamist, leidsin ma, et klõmakas aniisiviina on nüüd omal kohal. Oli. Ja kuidas veel oli. Olemine läks löögilt heaks ja üldse polnud haige-olemise-tunnet. Igaks petteks tegin ühe klõmaka veel. Siinkohal peaks mainima, et ma pole kunagi taimsete jookide sõber olnud. Juba lapsepõlvest saati olen ma vihanud köharohusiirupeid ja muud sarnast kraami. Nii et te võite ainult ette kujutada, millised grimmassid mind tabasid peale klõmakat. Aga peamine, et enesetunne paranes. Haige olemisest andis veel ainult märku mõned pügalad palavikku.
Hommikuks oli ka palavik läinud. Jehuu!!! Samas nohu ja köha on jäänud - aga need on need asjad, mida ma loen lihtsalt segavateks asjaoludeks.
Igatahes ma olen 75%-liselt oma võimete tasemel ja tagasi offissis hommikul manustatud küüslauku levitamas... kuigi siiani pole keegi sellealaseid märkuseid teinud. Ei tea, kas pole tunda või ollakse lihtsalt viisakad? Vahet pole. Mul on jälle inimese tunne kallal :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar