Algas eelmine nädalahetus minu jaoks viimase HART-ga, läks nagu eelmisegagi. Exit oli lihtsalt jura, ma isegi hüppasin, aga painutust polnud ikkagi. Rõnga sain küll kenasti kätte.
Järgmiseks sai reede õhtul esimene 5 seki ette võetud. Jälle lennukisse. Peas vasardas kogu aeg, et hüppa tiiva poole ja pea kuklasse.... uksel olin, siis veel mõtlesin tiivast, aga metsa läks see exit ikkagi (peaks seda salvestust vist iga päev vaatama hakkama ehk võtab aju sellest koledusest õppust). No tegin oma salto ära, uuesti lennukit nähes tuli ka painutus ja siis oli mu 5 sekundit läbi. Avasin varju. Sain litaka vastu vasakut õlga - päris valus oli. Kirusin oma exitit maa põhja, samal ajal oli meeletult hea tunne sees. Värin, mis enne oli teadmatusest sees, muutus suud kõrvuni venitavaks naeratuseks. No igatahes vari lahti ja kruiisisin kaunikesti maa poole. Maandumine polnud ka kõige kaunim - fleerisin liiga hilja ja maa tuli oodatust tiba kiiremini vastu.
Laupäeval uuesti suund Kuusikule. Saabusin kenasti koos EETN tõusul olevate varjurite maandumisega. Panin ennast siis kohe varju järjekorda. Edasi arvati, et tuleb teise lennuvälja otsa kolida, muidu rikkume seadust. Lisaks võtsid õhuruumi veel purilennukid ja nad tegid seda nii tunni kaupa, mis tähendas tõusude vahelist pausi sama kauaks.
Niisiis leti (L410-e) pealt mina hüpata ei saanudki. Ma olen täitsa kindel, et kuskil keegi arvab, et An2 on minu jaoks, hoolimata sellest, et mul seal tihti peale paha tahab hakata.
No sain siis lõpuks esimese An2 tõusu peale kirja ennast. Kama selga ja nii 25-30 korda tegin exiti harjutust, ma nimetasin selle kaunilt lennukist-välja-hüppamise-tantsuks. Vahepeal läks lennuk veel huvireisi või midagi tegema, nii et oodata sai kaunikesti. Igatahes üks hetk sain jälle lennukisse ja ka uksele ja kõik kordus jälle uuesti: exit - salto - lennuk- painutus - avamine. Tee või tina, no ei saa kuidagi ennast kohe painutama. Ausalt öeldes oli ikka maru mannetu ja saamatu tunne peal. Maa peal ja mõttes tuli kogu krempel välja, aga kui asjaks läks, oli kõik peast pühitud.
Pühapäeval siis Pärnu ja An2. Kogenumad sellid said An28 pealt hüpata. Läksin mina siis uuele 5 seki ringile. Minu üllatuseks, ei tahtnudki Wolli teada, kas ma olen valmis või mitte. See ehmatas mu tiba ära. No kogusin siis tiba ennast ja välja mina sealt lennukist hüppasin... koos saltoga nagu tavaliselt. Ma olen varsti rock'n rolli tibi vist, et ilma saltota lennukist väljutud ei saa. Aga lennukit ja Wollit nähes võtsin kohe painutuse sisse ja aeg täis avasin varju. Maandumine oli hea, kuigi fleerisin liiga vara, maandusin püsti ja pehmelt.
Teisele hüppele ehk siis 10 sekundile sain ka veel sel päeval. Sain teise ringi esimeseks väljujaks. Sees hakkas kergelt kripeldama, et äkki hakkab paha või midagi. Õnneks ei hakanud. Uksel veel oli kõhklus sees... aga välja ma sealt sain koos oma tantsuga. Kui lennuk silme ees ringilt tulles, tuli ka painutus, box-asendi võtsin umbes 5 sekundil sisse... 5 sek-i tehes, ma ei saanudki nii väga sellest vabalangemisest aru, 10 seki andis ikka hoopis rohkem, ma lihtsalt nautisin seda, mis toimus. Horisont vajus silme ette, kõik oli meeletult ilus ümberringi. Oi, ma olin ikka rahul seal maa ja taeva vahel :) Üks hetk sai üheksasajast kümme ja aeg vari avada. Avamisasend oli nii minu kui ülevalt vaataja arvates kaunis ja vari avanes nagu kell. Ma lausa kilkasin seal varju all - nii hea oli kohe olla... Maandusin jälle jalgadele ja elu tundus maru ilus.
Järgmine kord lähen oma 15 sekundit tegema. Midagi peab oma mannetu exitiga ka peale hakkama...
.1.jpg)
